¿Qué pasa?


Prantsuse luuletaja, muusik ja kellassepp Pierre Beaumarchais on öelnud “Selleks, et diskuteerida ükskõik millistel teemadel, pole vaja eriti midagi teada”.

Suvised meistrivõistlused on mängitud ja erinevaid arutelusid ning mõtteid on tekkinud ilmselt kõigil. Suurimaid vaidlusi ja diskussioone on kindlasti äratanud erinevad arusaamad ja arvamused võistlussüsteemidest. Kas kasutada alagruppe, puule, Šveitsi süsteemi, otsekarikat või mingit kombinatsiooni nendest? Ilmselt on selge see, et lõplikku tõde ühepäevase paaritunnise võistlusega ei selgitata nagunii, aga kasutades mis iganes süsteemi selguvad päeva lõpuks selle päeva parimad ikka. Mingit matemaatilist “wow effekti” vaevalt siin enam olemas on. Olulisem on ehk see, millise elamuse tahame oma mängijatele pakkuda. See elamus koosneb muidugi paljudest erinevatest asjadest nagu korraldus, võistluskoht, ilm jne. Aga üheks suure protsendiga komponendiks selles supis on ja jääb olema seesama võistlussüsteem.

Alagrupid – saab mängida erinevate vastastega, aga võivad tekkida niinimetatud “surnud ringid” ja kui on erinevad alagrupi suurused (näiteks 4 ja 5 liiget), siis tekivad tohutud pausid. Kummalisel kombel on kogu maailma petangist see süsteem praktiliselt kadunud.

Puulid – vahetasid kunagi alagrupid välja. Kolme vooruga on edasipääsejad selged ja ainult võidud loevad. Kahe võiduga saad edasi turniiri võidule mängima ja kahe kaotusega on lootused võidust kustunud. Suureks miinuseks kolmesed puulid, kus ühe võiduga saab edasi ja tekitab mängupäevas tohutu pausi. Sellega kaasnevalt võistlejatel väga erinev koormus.

Šveitsi süsteem (koos ajalimiitidega) – viimasel ajal maailma petangiväljakud vallutanud süsteem. Kõigile algringis võrdselt mänge, ei teki passimist. See kõik kindlasti plusspoolel. Kuid mitu ringi mängida ja kui mitu tiimi edasi peaks pääsema? See on hetkel “põletav” küsimus. Kas mängida 3 vooru või 4 vooru? Kas edasi saab 8 või 16 või mingi muu arv võistkondi? Loomulikult määrab mingil määral seda osavõtjate arv … aga…  siinkohal tuleks kindlasti vaadata ka seda, mitu võitu saab 7.-8. tiim või 15.-16. tiim. Näiteks juhul, kui 3 vooruga seesama 7.-8. ja/või 15.-16. tiim saab 1 võidu, siis kas on loogiline, et ta veel sel päeval võidu nimel saab mängida? Või sama 4 vooru Šveitsi puhul - kas 2 kaotust saanud tiimid peavad saama mängida sel päeval võidu nimel? Võib-olla tasuks joon alati tõmmata sinna kohta vahele, kus võitude arv muutub? Ehk 4 vooru puhul saavad A-sarja mängima kõik 4 ja 3 võitu saanud võistkonnad ning 3 vooru puhul kõik 3 ja 2 võitu saanud võistkonnad. See annaks ka tabeli liidritele viimases voorus panuse, sest suure tõenäosusega saab Šveitsi võitja esimeses karikaringis vabavooru (see pole alati kindel, aga asi, mille nimel tasub pingutada). Jääks ära Bucholzide (ma ei oska seda kirjutadagi, veel vähem arvutada) arvutamine ja lugemine ehk keegi ei sõltuks teiste võistkondade tegemistest vaid ainult oma mängust.

Teine teema, mis mõtteid äratab, on ühe-, kahe-, kolmepäevased (või veel rohkem) meistrivõistlused. Millised mänguliigid siis omavahel ühendada? Traditsiooniliselt on need olnud paarismäng ja trio. Kas see on aga alati väga hea? Sest reeglina on mõlemad väga pikad võistluspäevad. Kas tasuks kaaluda üksikmängu ühendamist emma-kummaga? Sel aastal olid petangi kuningala ehk trio võistlused kõik “teise päeva võistlused” ehk toimusid pühapäeval, kui kõik kibelevad juba kojusõitu alustama ja korraldajad koristavad reeglina finaali ajal juba väljakuid kokku. Trio finaal võiks olla sündmus, kus asjaosalised saavad täies hiilguses särada.
Klubide karikavõistlus on saanud tuule alla ja lendu läinud – sel aastal üle 100 mängija 10 klubist. Järgmisel aastal, kui taas mängitakse (loodetavasti) Euro Cupi, siis ehk osalejate arv veel suurem. Kas teha see võistlus kolmepäevaseks? Mängida reede pärastlõunal esimesed voorud ära? Kas sel võistlusel tohib üks klubi välja panna mitu tiimi?

2021. aastal taas tulemas tiitlivõistlused – juuni alguses juuniorite ja U23 EM Hispaanias, juuli keskel meeste MM Šveitsis (selle pärast me “muretsema” ei pea), septembris veteranide ja meeste EM Prantsumaal ja hilissügisel naiste MM Tais. Lisaks Baltic Singles Masters (Eesti-Läti-Leedu parimate singlimängijate mõõduvõtt) juuni lõpus Eestis ja Baltic Sea Club Cup (Eesti-Läti-Leedu-Soome parimate klubide mõõduvõtt) mai lõpus Eestis. Unustada ei tohi ka Eesti-Soome maavõistlust. Kõikidele neile eespool mainitud võistlustele (va meeste MM) oleks vaja selgitada Eestit (loe: meid) esindavad koondised. Kas teha seda hallis talvel või loota ilmataadile ja mängida kevadel/suvel õues?

Teada on, et paljud klubid mõtlevad juba praegu, kuidas ja mida tahaks korraldada järgneval aastal. Järgnevad võistlused vajavad siis suvel korraldamist:

  • Eesti meistrivõistlused tulistamises (mehed ja naised eraldi) - vaja ca 10 rada
  • Eesti meistrivõistlused üksikmängus (mehed ja naised eraldi) - vaja ca 40 väljakut
  • Eesti meistrivõistlused paarismängus - vaja ca 30 väljakut
  • Eesti meistrivõistlused segapaarismängus - vaja ca 16 väljakut
  • Eesti meistrivõistlused trios - vaja ca 16 väljakut
  • Eesti meistrivõistlused segatrios - vaja ca 16 väljakut
  • Eesti meistrivõistlused veteranidele (55+) trios - vaja ca 10 väljakut
  • Klubide Karikas - vaja ca 40 väljakut
  • Baltic Singles Masters - vaja 16 väljakut
  • Baltic Sea Club Cup - vaja 24 väljakut
  • Eesti-Soome maavõistlus - vaja 18 väljakut

Palju küsimusi, vähe vastuseid. Klubid (inimesed), pange pead tööle ja kommentaarium on avatud.

Vive la pétanque!

04.08.2020