Eks petangiga ole vist sama asi mis jalgrattasõiduga- seda juba ära ei unusta. Kuid pikk talvine "sõidupaus" annab kevadel tunda küll ragiseva keti, pläriseva poritiiva või logiseva leistangi näol

Kõige paremini sai oma hoo sisse Tõrva PK ja ületas finišijoone esimesena. Palju õnne!

Tõrva PK

PK Wicia

Viru SK

4. Saku PK 1

5. Tartu KALEV

6. Saaremaa xoHea

7. Maestro SK

8. Järvama PK 1

9. SK Kärdla

10. Võhma PK

11. Kohtla-Järve SHK

12. Saku PK 2

13. Järvamaa PK 2

Tänud kõigile osalejatele!

Kohtumiseni Klubide Sari II etapil 27. aprillil.

 Oma ridade täienduseks kutsusid nad lisaks veel Triinu ja treeneriks Angelika ning vana Kambodža kamp oli jälle koos. Esindaja roll jäi Valmari kanda. Poole aasta sisse jäid mõned võistlused, koos ja individuaalsed treenimised, kasuks tuli nii Soomega 🇫🇮 ühistreening kui ka maavõistlus Läti 🇱🇻 naistega.
Lõpuks oli väljalennu aeg kätte jõudnud ja startisime Tallinnast 19. novembri varahommikul läbi Helsingi Bangkokki. Mõnetunnise vahepausiga Vantaa lennujaamas jõudsime 20. novembri hommikuks peale 10 000 lennukilomeetreid (6.30 kohalik, siis EST aeg -5 tundi ehk 1.30) Taisse (õnneks ka meie pagas).

Lennujaamas väikesed toimetused (internet ja guugeldamised) ning kõik see algas …
 

1. päev esmaspäev
Kiiremini sihtkohta jõudmiseks soovitati rongi, metrood ja lõpuks taksot - me proovisime selle nii ka läbi teha. Väljas oli 30+ kraadi (päeval ja öösel) ja selle üle ei kurtnud keegi. Sõites viimast osa taksoga (võtsime neid 2 ja startisime korraga kolmeliikmelistes tiimides) pool seltskonnast jõudis kohale ligi tund hiljem 😀(meie - Varje, Maive ja Lika) uhasime linna peal ringi mingeid urkaid läbides, kohtudes isegi üle 1-meetrise pikkuse krokodilliga (meie esimene idee, tegelikult varaani või hoopis suure sisalikuga). 

Ühesõnaga, meie taksojuht ei olnud piisavalt pädev ja palusime abi juba omadelt. Kohale jõudnud tiim saatis koordinaadid ning juhtisime taksojuhi õigele teele. 

Lõpuks sai tiim kokku ja saime oma elamise kätte (Kambodža  MM-ga ei hakka võrdlema), majutusime ülikoolilinnakus ja seega oli elamine nii ühiselamus kui ka hotellis kordades tagasihoidlikum. Kiirelt asjad tubadesse ja ümbrust avastama, kes, kus ja millal?

Proovisime ära esimesed Tai toidud ning jalutasime veidi ringi ja leidsime üles võistlushalli, kus parasjagu käisid ettevalmistused võistlusväljakutega, juba sel hetkel tundus, et ilmselt kerge see olema ei saa. Halli ja elamise vahemaa oli 300-400 meetrit, kuid siiski oli võimalik kasutada ka tuk-tukke liikumiseks nende vahel, ilmselt selleks, et oleks ohutum teed ületada või me end ära ei kurnaks. 

Uurisime, kus saaks pisut treenida ja selgus, et need väljakud asusid ca 1 km jalutuskäigu kaugusel.
Nüüd võiks naljatlevalt kirjutada, et kui meie oma kuulidega kohale jõudsime, olid teised juba treeningul…🤣. Väljakud olid keerulised, kohati pehmed ja suure killuga, kuid samas ka kõvad nagu betoon, aukus ja muhkus, treenimiseks väga head. Juba etteruttavalt võiks öelda, et see harjutamine tuli ka pisut kasuks, sest sees olid sarnased tingimused.
Õhtul hiljem sattusime kohalikule ööturule, kust igaüks leidis endale sobiva õhtusöögi, mille sooja ilma nautides ära sõime. Seejärel kohtasime juba põhjanaabreid ja leppisime kokku ühise treeningu järgmiseks päevaks. Reisiväsimus nõudis oma ja esimesel õhtul läksime kella 23 paiku magama (ehk 18 EST aeg 😃).

2. päev teisipäev
Hommikused toimetused tehtud, liikusime kella 11-ks Soome-Eesti ühisele treeningule, mida oli võimalik ka otsepildis näha (6 paiku varahommikul). Mängisime omavahel kaks mängu, tulemuseks 1:1 ning võisime südamerahuga linna sõita. 

Plaanis oli minna avastama Bangkoki üht kuulsamat templit Wat Phra Kaeod. Meie kurvastuseks oli see kompleks avatud kolmapäevast pühapäevani, niisiis otsustasime järgmisel päeval tagasi tulla. 

Et päev raisku ei läheks, leidsime endale muud tegevust. Osa seltskonnast läks paaritunnisele paadisõidule mööda kuningate jõge – Chao Phrayat ja kanaleid, millest tähtsaim Khlong Bangkok Noi. Kanalisse pääsemiseks tuli läbida lüüs ja siis saime näha, kuidas kohalikud kanali kallastel elavad. Külastasime väikest turgu, tegime oma esimesed ostud ja saime maitsta esimest smuutit. Võimas oli suur kullast Buddha, mis oli nii suur, et jäi algul märkamata. Parem vaade kujule avanes alles kanalist, kui me templist lahkusime. 

Päikeseloojangut vaatasime taas lüüsi pääsemist oodates. Reisi lõpus saime nautida tulede säras Wat Aruni. 

Teine osa seltskonnast kondas maapeal. 

Lõpuks ühine ülimaitsev õhtusöök, kus kõik jäid väga-väga rahule, nii et üks meie seast (Triin) unustas isegi prillid laua peale 😎!

Taksobuss tellitud (kusjuures kasutasime juba kodunt tuttavat Bolti) ja umbes 30 minuti pärast olime “kodus” tagasi. Soomlastega leppisime kokku, et teeme järgmisel päeval koos veel ühe trenni.

3. päev kolmapäev
Hommikul kiired ampsud ja mänguväljakule Eesti-Soome ühisele treeningmängule. Kaotasime selle küll 12:13, aga arvasime, et aitab küll ja oleme võistlusteks valmis.
Lisaks oli vaja registreerida tiim ametlikult võistlusele, esitada mängijate litsentsid ning võtta vastu korraldajate poolt jagatud reklaamnänn 😃.
Suurlinn ja kultuur juba ootas ning kiirustasime maad avastama. Teine katse külastada Wat Phra Kaeo templit ja Bangkoki Suurt Paleed läks napilt õnneks. Jõudsime väravasse viimasel hetkel. Kiire kostüümitäiendus templi väravas ja olimegi pääsenud  Grand Palace’i. 

Ei kahetse - see ilu lummas, õhus oli tunda viiruki lõhna, igaüks leidis selles paigas oma vaikuseminutid, kas lihtsalt mõtisklemiseks, soovide teele saatmiseks või millekski enamaks. Iga sellise võimsa templi külastamiseks oleks vaja kordades rohkem aega kui meil oli. 

Ülevate tunnete valguses meenusid õnneks eile õhtusöögile unustatud prillid ja oh imet, sisenedes armsasse paika, jooksis poiss juba prillidega vastu 😃. Tänutäheks andsime talle pisut  tööd ja tegime kiired söögid. 

Taas taksobuss ja “kodus” ootas juba pidulik võistluste õhtusöök ja meile mahtus veel lisaks (peaaegu kõigile), kuigi tõusime natuke aega tagasi alles lauast. 

Õhus oli vaikselt tunda särinat, sest enamik tiime olid samuti juba kohal ning samal õhtul toimus nii tulistamise järjekorra kui ka 1 vooru vastaste loosimine. Meie soovisime oma esimeseks vastaseks kas Prantsusmaad või Taimaad, kuna nad võiksid meile lõpuks kasu tuua oma võitudega. Ja oh üllatust, soovid vahel ka täituvad ja prantslased vastu saimegi👍.
Naiskondi oli kokku 43 (sh Tai oma 2 tiimiga – korraldajamaa ning tiitlikaitsjana). Jäime loosiga rahule ja saime südamerahuga magama minna.

4. päev neljapäev
Lõpuks avapauk MM-ile! 

Ametlik avamine. Orkester, rongkäik, avakõned ja tervituskätlemine.

Hall nagu mainitud oli väga suur, väljakud spetsiaalselt võistlusteks valmistatud ja väga tugeva jahutusega, vaja oli ka pisut soojemaid riideid aegajalt kanda.
 

Enne lõunat alustasid tulistamisega juuniorid ja peale sööki juba naised. Varjele oli see 1. võistluspäev, tulistati kuuel rajal ja meie olime oma järjekorras viiendad rajal nr 1. Tulemuseks seekord 7 punki ja 35. koht. Ootused olid nii Varjel kui ka meil kindlasti kõrgemad, sest soojendust tehes olid tulemused paremad, aga võistlussituatsioonis kahjuks nii hästi ei läinud. Ei saa öelda, et polnud lubavad visked, aga kuskilt jäi alati miskit puudu. Kahjuks ei läinud hästi ka meie lähinaabritel.
Edasipääsuks ümbervisetele oleks vaja olnud 23 punkti. Mis seal ikka, homme uus päev ja uued võimalused.

5. päev reede

Kauaoodatud võistluspäev on kätte jõudnud, selleks me ju sinna lendasime 

1. voor Eesti vs Prantsusmaa

Mängima meie poolt asusid Triin, Kertu ja Varje. Prantslannad alustasid kindlalt ning meile võimalusi ei jätnud. Väljakud rasked ja närv ka sees, kahjuks ei saanud punktigi 0:13, kuid pidasime vastu suisa 43 minutit! Õnneks ei läinud päris nii, et 15 minutit piu-pau ja läbi, eks endale tulebki leida midagi positiivset, et saaks hea tujuga edasi minna. Meie parim selles mängus oli kindlalt Kertu.
 

2. voor Eesti vs Taani

Meie poolt astusid võistlustulle Maive, Kertu ja Varje. Kahjuks ei olnud meie poolt hea mäng ning tuli vastu võtta teine kaotus tulemusega 5:13. Mängu parim oli seekord Maive.
Kõik ei olnud veel kadunud, vaja vaid kolm viimast mängu võita, sest nii Prantsusmaa kui Taani olid tugevad ja loodetavasti aitavad meid edasi purjetada, äkki…..
 

3. voor Eesti vs Mehhiko

Selle päeva viimane mäng. Mängivad Maive, Triin ja Varje. Neid tahtsime küll võita. Vastane läks küll alguses juhtima 4:0, kuid leidsime oma mängu üles ja saime hoo sisse. Esimene võit tulemusega 13:5, kõikide statistilised näitajad olid head. Varje löögid õnnestusid, nii Maive kui Triin asetasid hästi ning selle mängu meie parimaks osutus Triin.
Päeva kokkuvõttes me pead norgu ei lasknud, uks oli veel praokil 😃
 

6. päev laupäev
4. voor Eesti vs Singapur

Seekord leppisime kokku, et „ärkame“ üles  ja oleme kohe mängus sees, vaatamata kellaajale (EST 4:30). Mängu alustasid Maive, Triin ja Kertu. Mäng oli valdavalt meie kontrolli all. Vaatamata ühele ebaõnnestunud voorule, hoidsime pea püsti, keskendusime ja võit tuli 13:5. Tuleb tunnistada, et vastasel oli üks mängija, kes õnnestus oma visetega ja valmistas oma viimaste kuulidega meile peavalu 😊. Meie poolt hea mäng kõigilt ja statistika pakkus parimaks nii Kertu kui Maive.

5. voor Eesti vs Läti

No seda vastast küll ei oodanud, teadsime, et selles mängus on kaalul midagi enamat - võit annaks meile koha vahevooru (9-24).
Võitlusse asusid Kertu, Triin ja Varje. Mäng oli pikk ja närviline mõlemalt poolt ja kaotada ei tahtnud kumbki (viimasel kohtumisel EST-LAT maavõistlusel saime nende üle võidu). Punktid tulid visalt ühe kaupa kolm vooru järjest, siis 4. voor oli lätlannade päralt, head asetused ning õnnestunud löögid ja neile korraga 5 punkti. Seejärel jälle meil paar õnnestunud vooru. Enne kahte lisa snadi oli seis 8:8 (seda seisu olime Soomes harjutanud 😊). Seis oli pingeline, pingil istujatele närvid täitsa läbi, aga platsil olijatel tunne päris hea. Meie õnnestusime lõpu osas paremini. Raske võit tuli seisuga 10:8. Varje lõi oma löögid hästi ja Triinu asetusprotsent oli parim. 

Peale viit Šveitsi vooru olime tõusnus 16-ndaks!!! See andis võimaluse mängida vahevoorus pääsu eest 16 parima sekka ja meie vastaseks karikasüsteemis tuli Slovakkia. Vahevooru võitja saab vastaseks Prantsusmaa 😃, kes võitis kõik viis vooru ja andis vastastele nende mängude jooksul kokku vaid 13 punkti.
Ausalt öeldes olime juba rahul, aga süües kasvab isu ja võit oleks meile nagu “kirss tordil” 🧁

Vahevoor Eesti vs Slovakkia

 
Meie mäng, meie selle MMi parim mäng algusest lõpuni. Meie poolt Triin, Kertu ja Varje. Olime kohe mängus sees ja ennast üllatada ei lasknud, võit tuli kindlalt 13:3. Kõik mängisid meie poolt väga hästi,  Varje “carreau” alguses lisas kohe enesekindlust, Kertu toetas samuti löögiga, asetused olid kõigil head, kuid taaskord andis statistika parimaks Triinu. 

Uskumatu, aga jõudsimegi 16 parima hulka. Euroopast veel Prantsusmaa, Hispaania, Šveits, Rootsi, Saksamaa ja EESTI !  Aplaus 👏🏻

Enne 1/8 finaale oli meil taas loosiõnne ehk kahe riigi sportlased kutsuti alkoholitesti tegema ning nendeks riikideks osutusime siis meie ja Prantsusmaa – kõik läbisid testi puhtalt, kuigi väikeste sekeldustega, autojuhtidel õnnestus see puhumine lihtsalt paremini  😊. 

Ja siis 1/8 finaal taaskord Prantsusmaaga. Üllatusi ei juhtunud, kuigi prantslastel polnud see just parim mäng, siis meie oskused jäid „betooni“ peal vajaka ja taaskord tuli vastu võtta kaotus 0:13. 

Sellega said meie mängud MM-il otsa, Rahvuste Karikas me mängida seekord ei saanud. Olime tublid ja meie kohaks jäi MM-il 9.-16. Prantslased osutusid seekord meie MMi alguseks ja lõpuks. Lootsime küll prantslannade tiitlivõidule (tegelikult III koht) ja taanlannade Rahvuste Karika võidule (tegelikult II koht), siis oleksime kaotanud vaid võitjatele!

Õhtul olid esindajad kutsutud presidendi õhtusöögile, kus sai kinke vahetada ja nautida maitsvat Tai kööki. Mängijad tähistasid oma edukat päeva tordiga 😊.

 Pühapäeval ja esmaspäeval vaatasime ära kõik poolfinaalid ja finaalid ning seejärel sättisime end valmis juba võistluste ametlikuks lõpetamiseks – autasustamised, õhtusöök, kultuuriprogramm ja päeva lõpetas Loy Kratong Festival. Igaüks  sai saata teele oma laevukese. Mõni meist isegi mitu.

Teisipäeval asusime nautima väljateenitud puhkust ja võtsime ette teekonna Pattayasse. 

Siin polegi väga palju rääkida, puhkasime rannas, nautisime head seltskonda, maitsvaid sööke ja jooke, kuuma päikest, sooja merevett ning massaaže. Käisime Koh Larni saarel ning ööturul. 

See aeg kuulus iseendale.

Koh Larn – 

Kogu üritus lõppes ühe toreda sünnipäevaga, nimelt tähistasime Valmari 50-ndat juubelit 1. detsembril. Ta polnudki oma elus nii sooja sünnipäeva pidanud! Üllatasime teda restorani hommikulauas laulu ja tordiga ning kinkisime talle ühe mõnusa Tai massaaži, kus salong teda ka soojalt vastu võttis ja samuti tordi kinkis .

Laupäeva varahommikul algas tagasisõit…..

…. ning lõpuks õnnelikult kodus 

Aitäh toetajatele – Eesti Petanque´i Klubide Liit, Kultuurkapital, Saku Vallavalitsus, Viljandi Vallavalitsus, Tartu Valla Spordikool

Tervitustega

Triin, Maive, Kertu, Varje, Valmar ja Angelika

Meie reis algas 11.oktoobri varahommikul Tallinna lennujaamast sihiga Monacosse U-23 Euroopa meistrivõistlustele, Nizza lennujaama  

jõudsime kella 10 paiku, kust siis kohalikku transporti kasutades sõitsime majutus kohta, mis asus natuke enne Monacot, Prantsusmaal. Kui olime teinud vajalikud toimingud, õhutemperatuur olles 22 kraadi, otsustasime minna platsidele ja nendega tutvust teha, sinna oli 2,5 km, õnneks alla mäge 😊. Kohale jõudes tegime ära registreerimise ja mõned tunnid harjutamist ja siis tagasi hotelli, et hiljem tulla õhtusöögile.

       Neljapäeval 12.10 kell 9.00 algasid tulistamise võistlused, kus meie meeskonda esindas Henri Mitt, kahjuks ei pidanud aga närv võistluste ajal vastu ja tulemus jäi 11 punkti, millega jäime 14-ndaks, pärast tulemuste teada andmist selgus, et Henri ei pääse ümbervisetele, kuid oh üllatust -  pärastlõunalt selgus, et ikkagi saavad tema ja Tšehhi poiss sooritada ümber visked, aga kahjuks ei suutnud me sealgi näidata oma tõelist oskust saades 14 punkti. Henri lõpptulemus ja koht ikkagi 14-s.

     Reede ja 13 😊 algas siis triode võistlus, meie esimene vastane oli Türgi.

,

Meie poolt alustasid Henri, Ott Karl Kopel ja Harry Lusbo, aga ei tea millest, kas hommikune väsimus, aga selle mängu kaotasime 13-6. 

Teine mäng ja vastu tuli Tšehhi.

Nende vastu läksid mängima Henri, Ott Karl ja Harry ja selle mängu võitsime 13-6, (olime vist üles ärganud 😊). 

Kolmas mäng ja vastaseks Sloveenia.

Mängu alustasid taaskord Henri, Ott Karl ja Harry, vahetusmehena sekkus ka Kaspar Mänd, ei tea millest aga see mäng oli kahjuks poiste üks nõrgemaid ja kaotus tuli vastu võtta 13-3. 

Neljas mäng ja tegelikult väga otsustav mäng, sest 3 võiduga oleks võimalik saada veel 8 parima hulka. Vastaseks tugev Saksamaa. 

See mäng algas väga hästi poisid Henri, Ott Karl ja Harry läksid 11-5 juhtima, meil oli ka lõpu võimalus ja mäng enda kasuks pöörata, aga kahjuks ei kasutatud seda ära ja vastane võttis siiski võidu 13-11.

 Viimaseks kvalifikatsiooni vastaseks oli Taani.

See mäng otsustas lihtsalt vastase Rahvuste karikas, poisid Kaspar, Ott Karl ja Harry  läksid 12-0 ette !!! ja siis hakkas juhtuma igasugu asju, tundus, et petangi jumal oli taanlaste poolt, aga suure südikusega võtsime lõpuks võidu 13-10. 

Ja nii meile kvalifikatsiooni 12 koht.

     Laupäeval 14.10 algasid Rahvuste karika mängud ja esimene vastane tuttav Tšehhi ja selle mängu poisid Henri, Ott Karl ja Harry mängisid hästi ja võit 13-11.

Teine mäng tugeva Türgi meeskonna vastu, siin suutsid meie poisid Kaspar, Ott Karl ja Harry ennast ärkvel pidada ja ilus ning magus revanš tuli tulemusega 13-10. 

Selle võiduga pääsesime Rahvuste karika finaali.

Pühapäev 15.10.2023 finaalmäng Monaco vastu.

Poisid Henri, Ott Karl ja Harry  mängisid kahjuks seekord  alla oma taseme 

(puudus löök) ja sellest ka kaotus 13-5.

Lõpptulemuseks Rahvuste karika teine koht. 😊

Juhendaja Vahur Raudsepp

„Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest....“, et 25ndal veebruaril 2023 aastal toimus Kärdla klubi koosolek, kus võeti vastu otsus - sel hooajal panustatakse klubide võistlustele ja muud tiitlivõistlused saavad väiksema tähelepanu.

Klubide võistluste esimene osa oli kaheetapiline  Klubide Sari kevadel Harku hallis. Vaatamata rabedale mängule, toetudes rohkem kogemustele kui mänguoskusele võtsime mõlemalt etapilt võidud ning esimene minieesmärk oli saavutatud  - võit kokkuvõttes ja koos sellega ka võimalus mängida BSCC võistlusel.

Järgmiseks etapiks pikal teekonnal oli traditsioonile Klubide Karika võistlus Tõrvas. Kuna meie jaoks oli tegemist ühe tähtsama võistlusega kogu hooaja jooksul siis selleks sai valmistud tõsisemalt. Kogu tiim oli koos ja näitas, milleks võimelised ollakse. Kindel võit ja pääs Euro Cupile oli lunastatud.

Enne Euro Cupi toimus veel peaproov tuttavas Harku hallis. BSCC kulges üle kivide ja kändude ning suhtumise probleemide tõttu tuli ka alagrupis võtta vastu üks matchi kaotus. Sellest tehtud järeldused aga aitasid teisel päeval teha vajalikud korrektuurid ning poolfinaalis ja finaalis tegime selja prügiseks mõlemal Soomet esindaval klubil ja tasuks võit. Emotsiooni oli kõrgel ja Prantsusmaale mindi tegema oma parimat sooritust.

Reis Prantsusmaale sai alguse 7.novembril vihmases Tallinna Lennujaamas. Rõõmsad, ootusärevad klubikaaslased... hea seltskond. Kõik olid valmis, et saata korda midagi enneolematut. 

Paar tundi lendu Amsterdami, kus kohtusime oma välismängijaga ning edasi ühine lend Bordeaux’sse. Reis sujus viperdusteta ja mingeid vahejuhtumeid, mis vääriksid märkimist ei toimunud, lihtsalt kaks rutiinset lendu. Võiks ju ääremärkusena välja tuua, et kohvrid saabusid üks päev hiljem. Lennujaamas ootas meid rendibuss ning valmistumine koha peal aasta tähtsaimaks võistluseks võis alata.

Bordeaux – kuulsa Prantsusmaa veiniregiooni keskus. Mis vabal päeval ikka muud teha kui tutvuda kohaliku veinitööstusega. Külastasime Carsin veinimõisa, kus veini toodetud juba aastast 1759.

Kohalikud viisid meid kurssi nii veini tootmisega kui ka maitsetega. Võistlusreisi esimene päev sai väga huvitavalt sisustatud ja võistlusstress kaugemale tõrjutud.

Teine päev algas Bordeaux’s hommikuse trenniga. Tunnike viskamist ja tundus, et kõik on valmis. Kuidas mitte läbi põleda ja oma vaim värskena hoida? Otsustasime teha väikse tuuri linna peal. Bordeaux tervitas meid kauni sügisese ilmag ja näitas meile kõike, mida üks Prantsusmaa linnal on pakkuda – kauneid hooneid, kitsaid tänavaid, suuri väljakuid, inimesi täis tänavakohvikuid, põnevad turud. Lisaks loomulikult söögiks põnevaid kohalikke hõrgutisi – austrid, canelé, Gratton de Lormont, Puits d’amour ja muud põnevat

Õhtul siirdusime mängupaiga hotelli Angoulemes. Veel viimane koosolek ja valmis lahinguks.

Neljapäeva hommikusöögi lauas oli tunda kerget võistlusärevust. Vaatama suurtele kogemustele, mis kogu tiimil on ja üksikutel mängijadel eraldi, oli ikkagi tunda õhus adrenaliini möllamist. Aga ilma selleta poleks mõttetki võistlustel käia „tuima tööd tegemas“. Siirdumine võistluspaika, registreerimine, litsentside kontroll ja muu tavapärane toimus nii nagu alati – väikse prantsasliku segaduse saatel. Kohustuslik programm sooritatud saime enne lõunat veel veidi visata ja kohtuda juba varasematest aastatest tuttavate mängijatega. Nii mõneski riigis on aastast aastasse sama klubi ja samad mängijad esindamas oma riiki.

Vaikselt lähenes lõuna ja koos sellega ka üks põnevamaid kui mitte öelda kõige põnevam mänguväline hetki – loosimine. Kuna kuulume oma tasemelt keskmike hulka (vähemalt ise arvame nii), siis meie jaoks on loosiõnn või - ebaõnn suure tähendusega. Vastavalt CEP reeglitele asetatakse loosimisel eelmise aasta 8 paremat ehk Prantsusmaa, Monaco, Shveits, Rootsi, Taani, Holland, Luksemburg, Horvaatia. Aga CEP reeglid nagu ka kõik muud võistlussüteemid on loodud ainult selleks, et neid vajadusel ja sobival hetkel muuta – asetatud võistkondadeks olid sel korral eelmise aasta 4 paremat Prantsusmaa, Monaco, Shveits ja Holland. Spekuleerides selle üle, kes võivad samasse gruppi tulla on kaks äärmust täiesti erinevad – Prantsusmaa, Belgia, Itaalia, Eesti või siis teine äärmus, näiteks 3ne grupp Horvaatia, Wales ja Eesti. Meie õnnejumalannaks oli seekord mitte Tyche vaid hoopis Mr. Meelis Saarnak. Loosirattast tuli sel korral loos nr.19 - vastasteks Poola, Holland ja Šotimaa. Loosi üle kurta ei saanud, alati võib ju minna paremini aga oleks võinud ka tunduvalt vähem vedada. Kohe alguses oli selge, et eelmisel aastal pronksi võitnud Hollandi klubi on meie grupi võitjasoosik ja teise edasipääseja otsustab match  Kärdla ja Poola klubi vahel. Antud match toimus kohe turniiri avamänguna. 

Match kulges tasavägiselt – üksikmängud 3-3, paarismängud 2-1 Poolale, ja triod 1-1. Kahjuks lõpptulemuseks 14-17. Vastased olid sel korral ühe mängu võrra paremad. 

Edasipääsuks vajasime reede hommikul võitu Hollandi üle. 

Olime selleks mänguks valmis kuid vaatamata oma parimatele singli mängudele panid vastased oma suuremad kogemused ja rutiini maksma ning keerasid viie tasavägise mängu lõpud enda kasuks. Seekorda jäi üle oma varju hüppamata, Holland jäi alistamatuks, mis tagantjärele vaadates polegi väga imelik – Hollandi klubi näitas kuni lõpuni välja suurepärast mängu ja nende ainuke kaotus tuli finaalis Prantsusmaa vastu.

Kolmandas alagrupimängus suutsime vaatamata pettumusele alistada eeldatava nõrgema Shotimaa.

Edasi jätkusid mängud Rahvuste Karika turniiril. Vaatamata suurele pettumusele suutis tiim kapteni eestvedamisel ennast kokku võtta ja alistada nii Ukraina kui ka poolfinaalis Norra. 

Finaalis vastaseks tulnud Belgia oli ühtlasem ja võitis otsustava trio seisuga 13-0. Seega Kärdla klubile Rahvuste Karika teine koht.

Mis siis kokkuvõtteks võiks öelda? Põhieesmärk – alagrupist edasisaamine jäi saavutamata, selle võib miinuspoolele kanda. Plusspoolele läheb kindlasti Rahvuste Karika finaali pääs – samm edasi võrreldes eelmise aastaga. Kindlasti plusspoolele ka osade meie mängijate mängutase võrreldes Euroopa tippudega. Siinkohal ka hinnang meie mängijatele;

Margus Berkmann 10 – läbis turniiri praktiliselt ilma kaotuseta, vedas võistkonda ja kandis liidri rolli väärikalt

Arttu Poikolainen 9 – rutiinne kõrge tase tõi vajalikud võidud ära

Kaarel Mikk 8 – näitas, et on Euroopa tasemel asetaja ega jäänud kellelegi üheski mängus alla

Katri Aavekukk 8 – polnud mingi üllatus, et mängis Euroopa naistega samal tasemel

Meelis Münt 7 – alustas väga hästi 

Mihkel Filipenko 6 –  alustas püsti asetades ja tundis ennast ebakindlalt, kiired järeldused tehes mäng paranes

Marju Velga 5 – kohati väga head mängud kuid pikk paus rahvusvahelisel areenil on oma jälje jätnud

Veiko Proos 2 – jäi palju tegemata ja võidud tulemata

Järgmisel Euro Cup toimub 7-10 november 2024 aastal Douasi uues hallis, mis valmis paar kolma aastat tagasi 

Kuulid kätte ja treenima, et teha parem tulemus kui varasematel aastatel.

Eesti koondist esindasid Urmas Jõeäär ( Viru SK) , Olav Türk  (Tartu Kalevi PK), Igor Kostin ( Tartu Kalevi PK), Toomas Tamme ( Saku PK) ja treeneriks Kaido Kopel. Urmase ja Toomase jaoks olid need esimesed tiitlivõistlused. 

Kokku mängiti 5 šveitsivooru. Edasi pääsesid 16 tiimi, kes jätkasid tiitli nimel. Ülejäänud võistkonnad jätkasid Rahvuste Karika võidu nimel

Vaade väljakutele

Meie esimesed kaks mängu olid kohe eeldatavate medalinõudlejatest meeskondade vastu. 

1. mäng Eesti : Belgia, meie alustasime Igori, Urmase ja Olaviga. Peale teist vooru oli tablool seis 4:4. Algus oli isegi suhteliselt võrdne – õnnestumisi oli mõlemalt poolt, kuid siis pani Belgia käigu sisse. Saime veel ühest voorust paar punkti, kuid kogu mängu lõpptulemuseks jäi 6:13 kaotus.

2. mäng Eesti : Monaco, alustasime koosseisuga Urmas, Olav ja Toomas. 1:13

Mõlemas mängus olid meil omad võimalused, millede realiseerimisega jäime paraku hätta. Nagu sellisel puhul ikka, kui ei kasuta oma võimalusi ära, teevad seda vastased. 

3. mäng Eesti : Slovakkia, meie poolt alustasid mängu……. Mäng oli juba palju lubav, kus võitlust ja põnevust lõpuni välja, aga lõpuks panid Slovakid oma paremuse siiski maksma. Kaotus tuli numbritega 8:12.

4. mäng Eesti : Wales. Mängule mindi vastu suurte lootuste ja ootustega. Kuigi algus ei kulgenud väga ootuspäraselt suudeti ilusti mängu tagasi tulla. Õigeaegsed muudatused tiimi siseselt ja viigiseis 11: 11 oli tõsiasi. Kuid järgmises ja meie jäoks ka viimaseks jäänud voorus jäid punktid kahjuks võtmata. Kaotus Walesile 11:13 oli küll väga valus kuid pead norgu veel ei lastud.

5. mäng Eesti : Leedu. Sellest hetkest oli Eesti meeskonnal kohustus saada viimasest voorust Leedu vastu võit, mida ka edukalt tehti, tulemus 13:9. Võit Leedu vastu viis meid vahevooru, kus kaalul oli pääs Rahvuste karika mängudele. 

Mänguga Jersey vastu sai meie koondis kindlalt hakkama ning tagasid sellega pääsu Rahvuste karika mängudele. Võit numbritega 13 : 3

Rahvuste Karikas.

Esimesel karikamängul tuli võistlustulle astuda kohe põhjanaabritega, kellega alles paar nädalat varem oli kohtutud Soomes treeningpäeval. Soome koondiselt väga tugev ja kindel esitus, kus Eestil ei tekkinudki võimalust mängu enda kasuks pöörata. Vastu tuli võtta kindel kaotus 1 : 13. Seega jäi esimene mäng Rahvuste karikal Eestile ka selle turniiri viimaseks. 

Seekord veel suuremat edu küll ei saavutatud, kuid saadud heade mängude  kogemused tasuvad end edaspidi kindlasti ära.

Veteranide Euroopameistrid 2023 – Prantsusmaa

Vahepeatusega Brüsselis jõuti Benini samal päeval kell 17:38 (kohaliku aja järgi). Lennud aga ei möödunud viperusteta. Ühe vahejuhtumina jättis oma sõrme ukse vahele meeste trios mängiv ning tulistamise võistlusel osalev Harry. Õnneks sai vigastada vasaku käe pöial ning jäi vaid loota, et see vahejuhtum ei sega tema võistlemist. Jõudes Cotonousse ja lennukist maha astudes oli tunne nagu oleks astunud sauna lavale- niiske, kuum ja loomulikult pilvitu. Lennujaamas võttis meid vastu ilusa pintsakuga poiss (just nii Veroonika ütles). Lips ees ning kingadki viksitud. Koondis tundis ennast kui VIPid. Igalt poolt suunati meid esimestena läbi, ning ühtegi probleemi riiki sisenemisel ei olnud ning parim uudis selle juures oli see, et isegi kohvrid olid kõik alles ning lennujaamast olime väljas 15 minutiga. Lennujaama ees ootas meid buss, mis toimetas meid otse hotelli ette, kus uksel turvamees ning ümberringi politseinikud. Hotell ise oli viisakas ning koos meiega oli seal  USA, Kambodza, Egiptus, Tsehhi, Burkina- Faso.

Hotelli jõudes ootas juba uus buss meid maja ees, et viia meid võistlusväljakutele ning õhtusöögile, mis küll asusid hotellist 15 minutilise jalutuskäigu kaugusel, kuid turvalisuse tagamiseks sõidutati kõiki bussidega. 

Beninilased olid hakkama saanud suurepärase võistluspaiga ehitamisega aga küsimusi tekitas vaid see, et igal pool olid suured telgid ja varjualused aga väljakud olid lageda taeva all. Ega meil muud loota olnud, kui ilusat ilma ja seda, et vihm ei hakkaks võistlusi segama. Tiimid registreeritud ja oligi kätte jõudnud esimene võistluspäev. 

Esimesel võistluspäeval asusid võistlustulle singli, segapaari ja paarismängu võistlejad. Loosimised tehti hommikul ning mis saaks olla “parem”, kui sõita üle 7000 km kaugusele ja mängida viiest võimalikust mängust kolm lätlastega. Fantastiline. Petanque pidu võis alata.

Esimene voor: 

Naiste singel: Eesti vs Läti- Veroonika vs Laura. Kahjuks valus 12:13 kaotus.

Meeste singel: Eesti vs Läti- Toomas vs Edgars. Tom siinkohal Edgarsile mingit võimalust ei jätnud ning kindel 13:6 võit.

Meeste paarismäng: Eesti vs Läti- kaotus Lätile 5:13. Sellel korral jäid siis lätlased meie vastu 2:1 peale. 

Naiste paarismäng: vaba voor ning võit tabelis kirjas. 

Segapaar: Eesti vs Saksamaa- lõpptulemus 3:13. Tulemus küll tõlgendaks nagu seda, et sakslased sõitsid meist teerulliga üle, kuid tegelikkuses see nii ei olnud. Mäng oli mõlemalt poolt kvaliteetne, kuid sakslaste mäng oli pea eksimatu ning sealt ka kindel võit.

Teine voor: 

Naiste singel: Eesti vs Kazakhstan 11:7- suurepärane mäng Veroonika poolt ning tasuks esimene mängu võit MMil.

Meeste singel: Eesti vs Alžeeria 2:13 -mis siin öelda vastane oli meist kindlalt üle. 

Meeste paarismäng: Eesti vs Liibanon 13:5- Suurepärane mäng mõlema mehe poolt tõi kindla võidu. 

Naiste paarismäng: Eesti vs Kambodža 0:13- mis siin toimub? Oli peas vaid küsimus. 

Segapaar: Eesti vs Kanada 6:13- võimaluste rohke mäng aga taaskord pidid meie mängijad tunnistama vastaste eksimatut mängu ning leppima ka teises voorus kaotusega. 

Kolmas voor: 

Naiste singel: Eesti vs Poola 0:13 ja nii ta läks. Punkigi saamata tuli Veroonikal tunnistada poolatari paremust. 

Meeste singel: Eesti vs USA 4:13- vastane Tomile võimalust ei andnudki, mis oli üllatuseks meile kõigile. 

Meeste paarismäng: Eesti vs Djibouti 9:10- ja saatuslikuks sai ajamäng… Tervet mängu domineerinud Eesti pidi tunnistama viimases voorus viimase vastaste poolt asetatud kuuliga valusat kaotust. 

Naiste paarismäng: Eesti vs Mali 13:4- Lõpuks kindel võit meie naispaarile. Väga emotsiooniderohke mäng, kus vastased said ka hoiatuse kohtunikult. Peale igat vooru lasti kuule mõõta. Suurim kuulide vahe, mis mõõta lasti oli 17 cm. 

Segapaar: Eesti vs Alžeeria 6:13- tugevus, jah vastaste tugevus. Segapaarile suur pettumus.

Neljas voor: 

Naiste singel: Eesti vs Benin 5:13- ja pidu läks lahti. Benini publik ei olnud just sõbralik. Plaksutati ja tantsiti just siis, kui vastane eksis. Psühholoogiliselt väga raske mäng. 

Meeste singel: Eesti vs Tsehhi 10:11- selle mängu eel olime 18ndal kohal ja võimalus võidu korral 16ne parima hulka saada. Terve mäng oli Tomi kontrolli all, kuid kaks viimast vooru kahjuks ebaõnnestusid.

Meeste paarismäng: Eesti vs Senegal 1:13- vana hea tuttav Senegal. Ka sellel korral ei suutnud Eesti mehed neile vastu saada, kuid Robin näitas selles mängus imelist löögivormi, ning ei jäänud Senegali lööjale kuidagi alla. Kuna tuleb see aeg, kui Eesti murrab Senegali??? Või murrab Senegali Eesti naine?

Naiste paarismäng: Eesti vs Benin 6:13- Sama seis mis naiste üksikmängus. Lihtsalt ei kesta. 

Segapaar: Eesti vs Ukraina 9:12- kõige tujutum mäng meie segapaari poolt ning tasuks neljas kaotus.

Sellel korral siis meie võistlejate kohad: 

Naiste singel- 23. koht

Meeste singel- 24. koht

Naiste paarismäng- 17. koht

Meeste paarismäng- 26. koht

Segapaar- 26. koht

Kas pettumus? Jah, loomulikult. Polnud päris see, mille järele Benini sõideti, kuid nii see läks. Nüüd trenni ja sihid uute võistluste suunas. 

Kaotused ja mitte loodetud kohad tekitasid paari päevase puhkepausi ning võimaluse riigiga tutvuda. Vabadel päevadel külastasime kohalikku turgu, mis oli tohutult suur ning kõike võimalikku kaupa täis. Meie mehedki said sealt selga endale Benini rahvusriided, millega lubati ka tulevikus üks turniir mängida. Samuti käisime ookeani ääres, mis asus meie hotellist 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Tasus minna. Vesi oli soe lained lõid üle pea ning see oli ideaalne koht, kus oma pettumus maha laadida ning uueks võistluseks mõtteid korrastada. 

Samuti korraldasid võistluste korraldajad meile ekskursiooni kohalikku loomaaeda, kus lubati, et on 500 erinevat looma. Aga ohhh ei, kes on käinud Tallinna loomaaias, siis seal ei ole sellel inimesel midagi vaadata. Samas aga saime uusi tutvusi teiste riikide esindajatega ning ka mõned võistluskutsed 🙂.

Samuti ei puudunud meie vabade päevade tegemistest ka trenn. Võistlusväljakute kõrvale olid maha pandud harjutusväljakud ning igal õhtul sai tehtud seal paaritunnine trenn. Kohe kadedaks tegi, kuidas nendel on võimalus aastaringselt väljas sooja käes trenni teha ja oma oskusi lihvida. 

Keda see muidugi huvitab aga tervisehädad kimbutasid ka meie mängijaid. Kõik olid järgemööda haiged, kuid täna kaasas olnud ravimite hunnikutele suutsime seal kaugel maal siiski olukorra kontrolli all hoida ning ei lasknud haigustest ennast väga häirida ning keskendusime sellele, milleks me sinna olime läinud.  

Taaskord oli jõudnud kätte võistluspäev ning aeg oli alustada viiekümnendate meeste triode maailmameistrivõistlustega.

Võistlused avati tulistamise eelvoorudega, kus Eestit esindas Harry Lusbo, kellel oli vaid paar päeva enne võistlust kirurgi poolt eemaldatud vasaku käe pöidlalt küüs. Protseduur oli valulik ning teostati ilma tuimestuseta. Tänu vigastusele pidi Harry harjumuspäraselt teisiti lööma, kuna tavaliselt hoiab ta löögivõistlusel vasakus käes kuuli, kuid sellel korral see kahjuks võimalik ei olnud. Harry tulemuseks tulistamise harjutusel oli sellel korral 24 ning tasuks samuti 24. koht. 

Pärast tulistamise eelvooru sai alguse meeste triode võistlus, mida läbi nelja päeva häirisid paduvihma hood ning seega olime pidevalt ootuses, kas ja millal on järgmine voor algamas. Esimeses ringis oli Eesti vastaseks USA. USA näitas suurepärast mängu ning võitis võimalusterohkes mängus Eestit 7:13. Teises voorus tuli Eesti meestel rinda pista Togoga. Togo tulistaja, kes lõppkokkuvõttes sai tulistamise harjutusel kolmanda koha oli hoos ka Eesti poiste vastu ning aitas oma maa koondise võidule 4:13. Kolmas voor ja vastaseks Jaapan. Jaapanlased said snadi kätte ning mängisid selle kogu aeg 6 meetri peale, kus nad ise olid kindlad ning haarasid ka tänu selle mängus domineerivama poole. mängu tulemuseks 7:13 Jaapani kasuks. Neljas voor eesti vastaseks Kanada. Lõpuks oli mäng, kus meie mehed suutsid mängu lõpu enda kasuks kallutada ning neljandast voorust võit 13:7. Viimase mängu vastaseks Eestile Šotimaa. Eks vastane oli ka nõrgem, kui eelnevad vastased, näitasid meie poisid suurepärast mängu ning võtsid kindla 13:0 võidu. Kõikide viie vooru kindel liider eestlaste hulgas oli alles juunior Robin Randrüüt. Tema enesekindlus ja suurepärased sooritused jäid silma nii meile endile, kui ta kõikidele teistele, kes meie mänge jälgisid.

Kolm kaotust ja kaks võitu ning edasipääsu mäng Rahvuste Karikale. Edasipääsu nimel tuli vastu astuda Ukrainaga. Enne seda mängu oli Cotonous kõige suurem paduvihm ning mängud lükati edasi 5 tundi. Enne mängu tegi meeskond hotellis kaardimäng ning siis võistlustulle. Väljakud olid märjad ning kohti kohe lausa lompidega. Seega olid väljakud palju muutunud. Kohati pehmemad ning kohati oli vihm killu pealt uhunud. Ukrainaga mäng oli rabe, kuid peale rasket algust leidsid meie mehed kindluse. Kahjuks liiga hilja. Vihmahoogude tõttu oli mänguaega lühendatud. Mängiti 60 minutit + 2 snadi. Tasuks kaotus 6:9. Seega jäi sellel korral Rahvuste Karika uks meie meestele suletuks. 

Sellega said meie mängud MMil mängitud. Meil oli aega vaadata kõrgetasemelisi mänge ning ülipõnevat tulistamisvõistluse lõpplahendust. 

17. september kell 20:00 algas meie tagasisõit koju. Lennujaamas saime halva üllatuse osaliseks. Meie lend oli edasi lükatud üle kahe ja poole tunni. Seega Lahkus meie lennuk Beninist Eesti aja järgi kell 00:10. vahepeatus Brüsselis, kus meie passe kontrolliti 8 korda, enne kui jõudsime oma väravasse, kus peagi oli lahkumas lend Tallinnasse. Kodumaale maandusime peale keskpäeva. Ei midagi rõõmustavat, kuna kuuest inimesest viis olid haiged. Kõrge palavik ja köha, mis ilmselt oli põhjustatud konditsioneeridest ning kliimavahetusest.

Samas oleme õnnelikud, et oleme kodus tagasi ning meil on hea meel, et me saime Eestit esindada MMil Beninis, kus polnud kaugeltki nii ohtlik ja ebaturvaline, kui seda oli meile eelnevalt öeldud. 

Tänud kõigile, kes meie mänge jälgisid, pöialt hoidsid  ja meie kokkuvõtet lugeda viitsisid 🙂

Maris ja Aigar ja Toomas ka ☺

VII MÄLESTUSTURNIIR PETANGIS

• 09.09 Eesti Rahva Muuseumi kõrval Viinaköögis
• Algus kell 11.00, lõpp u 18.30
• Paarismäng, šveitsi süsteem
• Osavõtutasu 25 eurot võistkond, see sisaldab lõunasuppi
• Eelregistreerimine kuni 06.09 aadressil https://sites.google.com/view/tartupetank/registreerimine-tartu-petangiv%C3%B5istlustele
• Lisainfo facebookist ürituse lehelt: https://www.facebook.com/events/194227426813443

või telefonilt 5186259 ja e-maililt palm.kertu@gmail.com

Aitäh kõikidele osalejatele ning korraldajatele ja kohtumiseni juba uuel aastal uutel riigi meistrivõistlustel! 

Peakohtunik

Võistkonna osalussoovist palun teada anda 25.juuliks e-postil: juhatus@petanque.ee

Kui soovi avaldab rohkem kui 2 võistkonda siis eelise saavad käesoleva aasta reitingupunktide põhjal suurema kogusummaga võistkonnad.

Medalite ja punktide nimel asus võistlema 40 segatriot  31 omavalitsusest. Võitja selgitati Šveitsi süsteemi kaheksa vooruga, millest neli vooru mängiti laupäeval ja neli vooru pühapäeval.

Laupäevase võistluspäeva läbisid kaotusteta Tartu valla 1. ja Türi valla 2. võistkond ning nemad asusid ka tabelit juhtima. Pühapäeval suutsid kõik mängud võita Toila valla 2. ja Viljandi valla võistkond. Kokkuvõttes ei jäänud ükski võistkond võiduta ega pääsenud ka kaotusest. 

Võitja selgus alles viimase vooruga. Võistluse lõppedes oli seis pingeline, sest kahel võistkonnal oli kokku seitse ja neljal võistkonnal kuus võitu. Võistluse paremusjärjestuse määras Buchholzi koefitsient. 

Võitjana väljus võistlusest Tartu valla 1. võistkond (Kertu Palm, Aimar Poom ja Valmar Pantšenko), teisele kohale tuli Türi valla 2. võistkond (Triin Randväli, Erki Valdmaa, Rein Rotberg), pronksmedali võitis Paide linna 1. võistkond (Anneli Suits, Kaspar Mänd ja Enn Lehtpuu) Paide linna 2. võistkonna ees. Viienda koha saavutas Toila valla 2. võistkond ning kuuenda Viljandi valla võistkond.

Maakondade arvestuses võttis kindla võidu Järvamaa, teiseks tuli Tartumaa ja kolmandaks Ida-Virumaa.

Kokkuvõttes oli tore nädalavahetus petangi, päikese ja ka väikese vihmaga. 

Võistluste protokoll on nähtav siin.

Kertu Palm

Esmakordselt turniiri kuulsusrikkas ajaloos juhtus arusaamatu asi -  võitjateks krooniti mittesaarlastest paar. Tallinna noormehed Veiko ja Meelis loovutasid vastastele maksimaalselt 8 punkti mängu kohta ning osalesid õnneks vaid poole auhinnapoti jagamises, mis omakorda võimaldas oma investeeringutest midagigi tagasi saada lausa kümnel paaril. Viimastena, muuseas, said 2 aastat tagasi toimunud KOLKS I turka kotti pannud Aare ja Siim oma panustatust tagasi napid 3%. Ainsa kohalikuna mahtus poodiumile võistlused 2. kohaga lõpetanud Kati (koos "pika" Robiniga Tartust) - hästi tehtud! Kolmandaks platseerusid valgakad Tiit ja Karl.

Ah jaa, eelmisel päeval korraldas Saaremaa PK xoHea esmakordselt kodusaarel ka EMV, mänguviisiks segaduod. Sealgi peremehetses Veiko, sedakorda aga juba koos Katriga. Hõbemedal Soome värvides esinenud Vahurile ja järvakale Triinule. Ning kirsina tordil tõid kodusaare klubile esimese Eestikate petangimedali Siim ja Margit (on nad ju ka valitsevad Eesti mölkkymeistrid) - AUU, Juhhei!

Äsja vastuvõetud seadusemuudatuste valguses võis tegemist olla viimaste segavõistkondade jõuvõtuga ajaloos, nagu tunduvad kaduvat ajaloo prügikasti ka meeskoorid ja muud seni soopõhiselt eksisteerinud tegevused.

Saaremaa petangiklubi xoHea nimel kokku soperdanud: Marek Kolk

Taaskord oli võidukas Kärdla klubi, Tartu tegi suurepärase soorituse ja tõusis poodiumi teisele astmele, Tõrva taaskord esikolmikus, kuigi esimese etapi hõbe muutus pronksiks siis tagati üldkokkuvõttes ikkagi hõbedane teine koht.

II etapi paremusjärjestus:

1. Kärdla

2. Tartu

3. Tõrva

4. Saku

5. Viru

6. Järvamaa 1

7. Valga

8. Saaremaa

9. Järvamaa 2

Lõplik paremusjärjestus kahe etapi kokkuvõttes:

1. Kärdla

2. Tõrva

3. Tartu

4. Viru

5. Saku

6. Valga

7. Järvamaa 1

8. Saaremaa

9. Järvamaa 2

Seega esindavad Eestit 21-22 oktoobril Baltic Sea Cup for Clubs võistlustel, mis toimuvad Harku petankihallis, Kärdla ja Tõrva klubide võistkonnad.

Õnne ja treenimislusti nii võitjatele kui ka kõigile osalenud võistkondadele!

Paremusjärjestus:

1. Team Veroonika: Kaspar Mänd, Robin Randrüüt, Veroonika Saar, Vahur Raudsepp, Kimmo Keranen

2. Viru: Aigi Orro, Kalle Orro, Svetlana Veski, Andres Veski, Andrei Grintsak

3. Kärukad: Triin Randväli, Erki Valdmaa, Mati Tapo, Vallo Sillamaa, Anne Sillamaa

4. Võru: Jaan Lüitsepp, Ljudmilla Lüitsepp, Danel Pilv, Raivo Rampe, Illart Majas

5. Valga: Tiit Kattai, Jaan Joonas, Tõnu Sõrmus, Rasmus Kütt, Ille Sõrmus

6. Pentagon: Aimar Poom, Kertu Palm, Valmar Pantšenko, Olav Türk, Urmo Auväärt

7. Tartu Noored: Marge Tamm, Mari Kolk, Robin Aus, Anti Alasi, Eve Tõnisson

8. Kolks: Marek Kolk, Margit Kolk, Kuno Kolk, Enn Lehtpuu, Anneli Suits

9. Tartu: Msai Luik, Jelena Brakina, Svetlana Fadejeva, Radim Fadejev, Igor Kostin

10. Dorpat: Malle Onkalo, Peeter Zirk, Enn Tõppan, Egon Schattschneider, Ülo Luuka, Kalev Jahnson

 Täname Laulupeomuuseumit külalislahkuse eest!

Võistluse juhend on leitav siit: https://sites.google.com/.../petangiturniir-tartu-vaim...

Petankeritele tähendab see reeglina ühe hooaja lõppu, kolimist välisväljakutelt saalidesse, uue hooaja ootust. Aga loomulikult on ka aeg kokkuvõtete tegemiseks.

Missugune oli petangiaasta 2022?

Eks see sõltub vaatenurgast… ja niipalju kui on vaatajaid on ka nurki.

2022 aasta talv mahutas mitmeid traditsioonilisi võistlusi sealhulgas Klubide Sari, Masters, Katsevõistlused erinevatele tiitlivõistlustele. Lisaks ”kohustuslikule programmile” korraldas Saku PK mitmeid kommertsturniire (mõned koostöös lätlastega). Need võistlused lisasid meeldivat vürtsi tavapärastele meistrivõistlustele ja katsevõistlustele. Osalesid mängijad erinevatest riikidest; lisaks Eestile olgu märgitud Läti, Leedu, Soome, Norra, Madagaskar ja Prantsusmaa. Prantsusmaalt oli mängimas Frederic Bauer, kes võibolla on kõige parem mängija, kes Eestis võistlustel osalenud (siinkohal muidugi võib selle väite koha kahtluse alla seada sest 90ndatel käis siin mängimas marokolasest mitmekordne maailmameister Hafid Alaoui). Nii või naa need turniirid tõmbasid rahvast kokku ja lisasid petangielule särtsu.

Tavapärastel võistlusel olid suhteliselt tavapärased võitjad: Klubide Sarjas tõestas Kärdla klubi oma paremust (kuigi viimase etapi finaalis võttis Viru klubi võidu), teise koha selles sarjas võitis Tõrva klubi ja sai õiguse osaleda BSCC turniiril Leedus. Katsevõistluste võitjad olid juba teatud tuntud nimed Angelika Tauk, Merike Aava, Triin Gretel Tauk, Margus Berkmann, Mihkel Filipenko, Kevin Kangur, Veiko Proos. Võibolla väikese üllatusena võitis meeste katsevõistlused Tõrva võistkond koosseisus Aigar Lusbo, Harry Lusbo ja Toomas Hoole. Aga, mis üllatus see ikka on – kõik mainitud mängijad on ennegi Eesti koondisesse kuulunud ja jätkuvalt kõrgetel kohtadel Eesti sisestel võistlustel. Juuniorite ja U23 katsevõistlusi ei toimunud kuna kummaski klassis oli täpselt ühe võistkonna jagu mängijad ja Eestit esindasid vastavalt juuniorites Kevin Sten Liik, Ott Karl Kopel ja Robin Randrüüt ning U23 koondisesse kuulusid Harry Lusbo, Henri Mitt, Kaspar Mänd ja Robin Aus. Kuidas edasi? Kas järgnevatel aastatel juuniorite koondist ei õnnestu välja panna?

Tiitlivõistlustel tulemuste üle võib pikalt arutada ja arvamusi on kindlasti erinevaid, kas saavutati eesmärgid või mitte. Eesmärkidest – kas üldse oli koondistel mingeid eesmärke? Avalikult pole nagu kuulnud ega välja öeldud. Nii, et siinkohal saan kirjutada ainult oma isiklikust kogemusest – eesmärk oli nii segapaarismängus kui ka paarismängus saada edasi eelringist (ehk shveitsisüsteemist) ja siis vähemalt ühes distsipliinis võita veel vähemalt üks mäng. Segapaarismängus õnnestus saada 16 hulka aga esimeses karikaringis tuli vastu võtta valus kaotus Taanilt. Meespaarismängus jäi edasipääs kahjuks ebaõnnestunud Andorra mängu taha. Kokkuvõtteks võib öelda, et ei olnud suur edulugu see EM.

Teistest tiitlivõistlustest oskavad rääkida ja kirjutada need, kes seal osalesid – ja suurem osa on kirja ka pandud.

Reitinguvõistlustel ehk Eesti Meistrivõistlustel osales 147 mängijat, kelle hulgas 5 juuniorit, 47 naist ja 98 meest (numbrid ei klapi aga nii tabel ütleb). 2021 reitingutabelis oli 191 mängijat aga kuna mängijate lisamise meetodika on erinev siis ei saa öelda, et oleks 50 mängijat „ära kadunud“.  Esikolmikud olid üllatusvaesed. Esile vast tasub tõsta ainult juuniorite võitja Robin Randrüüdi esiletõusu, kes oli ka meestereitingus 3ndal kohal.

Suvel jätkusid mitmed tradistsioonilised võistlused koos teiste Balti riikidega. Kaunases toimus Baltic Mix segapaarismäng, mille võidu tõid Eestisse Piret ja Kaido Kopel. Samas kohas toimus ka eespool juba mainitud BSCC klubidele, mille võidu tõi Eestisse Kärdla klubi. Sügisel Upesciemsis toimunud Läti-Eesti maavõistluse võit toodi ka Eestisse. Nende tulemuste valguses võiks öelda, et oli edukas aasta Eesti Petanque’i Klubide Liidule. Aga...

... sügis tuli minoorsemates toonides. Kõigepealt lükati edasi Maailmameistrivõistlused meestele ja meie koondisel jäi oma vorm realiseerimata ning tulemus koju toomata. Euro Cupil, kus esindas Eestit suvel Klubide Karika võitnud Kärdla võistkond, kogeti loosimisel ebaõnne ja meie taseme juures tähendab see ka soovitud tulemusest kaugele jäämist. I le pani punkti elektrihindade tõus ja seoses sellega sooja kadumine koduseks saanud Harku hallist ning halli sulgemine talveks.

Et mitte lõpetada kurbade nootidega siis rõõmsamaid uudiseid on ka;  EPKL on palganud tegevjuhiks (esmakordselt EPKL ajaloos) Marju Velga ja tema ning Juhatusse veel jäänud teiste entusiastide (Meelis Münt presidendina, Alari Keedus ja Maris Rõõm juhatuse liikmetena) pingutuste najal saame kindlasti uuel 2023 hooajal veel huvitavama kalendri ning programmi, mis kindlasti sisaldab lisaks tavapärastele võistlustele ka muid sündmusi.

Mis toob 2023 aasta?

Uue hooaja alguseni on jäänud 10-11 nädalat – kõigil on võimalus ennast paremaks treenida ja minna uuele hooajale vastu veel parema mängijana.

 Vive la pétanque!

Veiko Proos

Palju õnne ja uusi kordaminekuid kõigile võitjatele!

Siinkohal teeme mööduva aasta Eesti võistlustest lühiksese kokkuvõtte.

Mehed
Meeste konkurentsis jätkus pinget kuni lõpuni. Kui viimasele võistlusele registreerumise järel oli selge, et reitingu esikoht läheb Veiko Proosile (enne viimast võistlust 630 punkti, kusjuures halvim tulemus 126 maha arvatud) ja teine koht Marguse Berkmannile (enne viimast võistlust 598 punkti, halvim tulemus 96 punkti maha arvatud), siis kolmanda koha võitja selgus aasta viimasel meistrivõistlusel.
Enne viimast võistlust oli Robin Randrüüt kogunud 478 punkti ja Enn Lehtpuu 484 (halvim tulemus maha arvatud). Segatrios osutus edukamaks Robini võistkond, kes suutis võidelda end hõbedale ning tagas sellega Robinile kolmanda koha meeste arvestuses. Enn seevastu pidi veerandfinaalis leppima raske kaotusega ning tema võitlus reitinguarvestuse kolmanda koha eest sellega lõppes. Seekord tubli neljas koht edetabelis.

Huvitav on see, et kõikidest meistrivõistlustest võttis osa ainult 6 meest ja vaid ühel võistlusel mängis kokku koguni 27 meest. Meistrivõistluste medaleid jagus 18 mehele, mis näitab, et hea petangimängu päeva korral on paljudele mängijatele jõukohane Eestis medalini jõuda.

Naised
Naiste konkurents esikolmiku koha pärast oli sel aastal üsna tihe. Võitja selgus küll juba siis kui registreerumine viimasele võistlusele oli lõppenud. Enne viimast võistlust teisel kohal olnud Maris Rõõm segatrios ei osalenud ja tänu sellele Merike Aava võitu enam keegi otseselt ei ohustanud.
Nagu meestelgi, oli kolmas koht lahtine kuni viimase mõõduvõtmiseni. Et kolmanda positsioonini jõuda rahuldas Katri Aavekukke vaid viimase etapi võit. Võit tuli ja tänu sellele saavutas ta naiste reitingus äärmiselt napilt kolmanda koha. Angelika Tauk jäi temast maha vaid 6 punkti kaugusele.
Naistest osales kõikidel arvesse läinud meistrivõistlustel 4, vaid ühest võistlusest võttis osa 15 naist. Tähelepanuväärne on see, et reitinguvõitja Merike võitis viielt tiitlivõistluselt kaks kulda ja ühe pronksi. Teise koha omanik Maris sai ühe hõbeda ja kaks pronksi ning naiste reitingu kolmas Katri ühe kulla ja ühe hõbeda. Medaleid jagus ka teistele, kokku on 10 naist rikkamad Eesti meistrivõistluste medalite poolest.

Juuniorid
Juunioridest oli aastal 2022 parim Robin Rändrüüt, kes meeste reitingus tegi silmad ette paljudele endast kogenenumatele. Robinil polnud juunioride reitinguvõidu pärast enam oluline viimasel võistlustel osaleda, samas edu segatrios tagas talle kõrge koha meeste tabelis. Teise koha võttis kindlalt Ott Karl Kopel ja kolmanda Kevin Sten Liik.

Paraku on juunioride tabelis kirjas vaid 5 poissi, kellest kaks osalesid vaid ühel võistlusel. Pisikest lootust hoiab see, et kaks esimest Robin ja Ott napsasid meistrivõistluste laualt kahepeale kokku 4 medalit.

Seeniorid
Kui noori on petangis paraku kahetsusväärselt vähe, siis rõõmustab see, et hoo on sisse saanud Eesti meistrivõistlused seenioridele. Sel aastal osales seal kokku 61 mängijat, kelles 21 olid naised.

Taas tõestas end Ivar Viljaste, kes suutis kolmel võistlusel kõige stabiilsemalt esineda võites kaks kulda (trio ja singel) ja ühe pronksi (paarismäng). Teine ja kolmas koht läksid jagamisele parima naise Anneli Suitsu ja Jaan Sepa vahel, mõlemal üks kuld ja üks hõbe.

Klubid
Eesti Petanque`i Klubide Liitu kuulub hetkel 13 klubi. Loodame muidugi kõik, et see number suureneb juba lähiaastatel ja petank kui sport kogub populaarsust laiemalt üle Eesti. Et see nii läheks on meil kõigil suur roll.
Aastal 2022 osutus edukaimaks petangiklubiks Kärdla SK, kelle kaukasse läks Eesti meistrivõistlustelt kokku 14 medalit, 9 kulda ja 5 hõbedat. Medalite poolest teisele kohale platseerus seekord Järvamaa PK kokku 15 medaliga, sealhulgas 3 kulda, 5 hõbedat ja 7 pronksi. Kuldade arvult Järvamaaga sama tulemuse saavutanud Saku PK jõudis kolmandale positsioonile, kuldadele lisandus veel 1 hõbe ning 6 pronksmedalit.
Kokku said medaleid 10 klubi.
Üldreitingu arvestuses jõudsid esikümnesse 6 meest, 3 naist ja 1 juunior, kes omakorda esindavad viit erinevat klubi (Kärdla SK 3, Järvamaa PK 3, Tõrva PK 2, Saku PK 1 ja Virust SK 1).
 

Järgmiseks aastaks planeeritud petangi võistluste kalender on taas tulvil nii Eesti kui rahvusvahelisi võistlusi. Kuna meil on nüüd mitmeid uusi välisväljakuid tekkinud, siis usume ja loodame, et see aitab suurendada ka (noorte) petangiharrastajate arvu ja medalinõudlejaid tekib aina juurde. 😉

Kohtumiseni juba uuel aastal! Seniks aga head vana aasta lõppu ja igati edukat ja põnevat uut aastat!

Kokkuvõtte koostas Marju Velga

03.12 2022 toimus Saaremaal Uduvere petangihallis mängijate poolt palavalt armastatud suurturniir KOLKS II. Eelmisel aastal käima lükatud iga-aastase sündmusega võrreldes oli edasiminek osalejate arvus lausa 12,5%. Kindlasti oleks see olnud veelgi võimsam, kui samale päevale ei oleks sattunud petanki harrastavate dartsi ja möllkymängijate ühisettevõtmine Harku oluliselt madalamas hallis.

Traditsiooniliselt ei nõutud sel turniiril osavõtutasu, mis arusaamatul põhjusel tundub hoopis vähendavat osalejate arvu ja huvi. Lisaks pakkusid korraldajad tasuta ööbimist (mida kasutas vaid 1 paar) ning toitlustamist. Tõenäoliselt vähendab see kõik sündmuse prestiiži. Järgmisel aastal toimuval, arvult kolmandal, turniiril saab tehtud olulised muudatused kontseptsioonis ning vaatame mis siis juhtub. KOLKS III saab mida ilmsemalt toimuma 18. juunil 2023, päev pärast esmakordselt kohalikus petangiajaloos Saaremaal toimuvaid Eesti Meistrivõistlusi. Seni on juba huvi tundnud nii Läti kui Leedu mängijad. Kahtlustan, et osalejate rekord saab löödud nii 400%-ga.

Turniiri käigust kah. Traditsioonilised 5 vooru šveitsi tõid esile mängijate meeletult ühtlase taseme ja spordis nii oluliste üllatusmomentide rohkuse. Näiteks jäi eelmise aasta võitja Siim, tõsi küll uue paarilisega, puhtalt viimaseks. Ilma kaotuseta ei pääsenud keegi ja võitjaks kroonitud Gennadi ning Johannes oleks kihlveobörsid teinud pururikkaks. Mandrilt turniirile tulema vaevunud osalejate au päästsid seekord teisele kohale platseerunud Kalju ja Kadri. Kolmandaks jäänud Gunnar ja Margit oleks kindlasti lootnud pisut enamat, kuid koefitsient va sunnik vedas alt.

Auhinnalaualt võis leida lisaks karikatele nii giidituure kui kalastus- ja paadiretkede vautšereid. Samuti ei puudunud sealt Armeeniapärane hõrgutis Dolmaa ning rahaline lisaauhinnafond, mis kogunes vabatahtlikust osalusriskist ja läks 100% jagamisele ainult korraldajale arusaadaval viisil;) Eriauhinnana 10€ igaühele, kes suutis kentamaga osavalt ümber käia ning loosiauhinnana korraldajapoolne koolitus vastavalt soovile bridges/petankis/pokkeris, jõuluvanana esinedes või kokkuleppel lubadus täita mõni muu salasoov.

Lõpetuseks veel tänusõnad kõigile abilistele, ilma kelleta oleks üritus jäänud kindlasti mannetumaks ning arusaadaval põhjusel kiidan veelkord mandrilt kohale tulnuid. Järgmisel aasta näeme raisk!

Korraldustoimkonna esindajana Marek Kolk

Start Euro Cupile anti Tõrvas käesoleva aasta juulikuu viimastel päevadel. Et saada õigus esindada Eestit Euro Cupil oli vaja oma paremust tõestada vastaval Eesti võistlusel ehk Klubide Karikal ülejäänu üheksa klubi vastu. Sel korral olid keskendumine ja vormi ajastamine paigas ning esimene takistus sai läbitud suuremate probleemideta. Loomulikult tuli üksikuid kaotusi ja tagasilööke, aga need ei löönud meid sel korral sadulast maha ja teekond Euroopa suunal sai stardi. Võis hakata valmistuma hooaja kõige tähtsamaks võistluseks.

Eesmärgid seati kõrgele, eriti peale seda kui klubiga liitus ka Soome üks kõigi aegade parimaid mängijaid Arttu Poikolainen. Räägiti ja usuti kohast kaheksa parema hulgas. Enne Prantsusmaa reisi ja Euro Cupi mõõduvõtmist toimus peaproov Leedus BSCC võistlusel. Ka see kujunes klubile edukaks ning võit ja tibake lisaenesekindlust võeti kaasa. Lisaks Poikolaineni lisandumisele toimus võistkonnas veel üks suur muutus – treener/esindaja rolli asus täitma Harry Kanistik. Kas mees suudab täita kauaaegsest juhtfiguurist tühjaks jäänud suured saapad? Kas see kujuneb meie Archilleuse kannaks? Need küsimused vaevasid meid nädalaid.

Kahjuks löödi meie tiim enne reisi algust sadulast maha. Nimelt selgus kellegi „abil“ või tähelepanelikkusest, et Arttu Poikolainen ei saa sel aastal esindada Euro Cupil Kärdla klubi, kuna litsents pole olnud kehtiv 6 kuud. Kuigi tema eelmise litsentsi kehtivuse lõppemisest on möödas rohkem kui 10 kuud tehti meile selgeks, et vaatamata sellele on „üleminek“ toimunud augustis ja see on vähem kui 6 kuud. Reeglid on reeglid ja tuli aktsepteerida paberile kirjutatut ning oma read ümber formeerida. Motivatsioon ja tahe said küll suure löögi ning mõnel mehel tõusis stressitase lakke mitmeks päevaks – äkki tuleb ise prantslaste vastu mängima hakata.

Vaatamata kõigele sai reis Prantsusmaale alguse teisipäeval, 8. novembril. Unised näod saabusid vihmasel varahommikul Tallinna Lennujaama. Mõned tunnid kannatust ning meid võttis vastu tunduvalt soojem, päikesepaisteline Pariis koos kõige oma melu (autode tuututamine, inimeste rutakas kõne) ja lõhnadega (kohvi, croissant jne). Tavapärased sekeldused autorentimisel ja karavan võis asuda teele edela Prantsusmaa suunas. Teekond Paris Charles de Gaulle Airport->Angoulême pikkusega 477 km kestis koos vahepeatustega kokku 9 tundi. Teekonna pikale venimise põhjuseid oli erinevaid – Margus ja Veiko soovisid laste karusselliga sõita, Harry pildistada Jeanne D`Arci (Veiko kohtas teda ka tänaval) ning ülejäänud tervislikult lõunatada.

Teekonna lõpp-punkti jõudes otsustasid vanemad tegijad jääda hotelli puhkama, teised valisid võimaluse õhtustada.
Esimesele päevale võis joone alla tõmmata tõdemusega, et siiamaani on reis läinud plaanipäraselt. Olime endiselt oma eesmärkide graafikus kui välja arvata, et need said peale reeglitega põrkumist veidi ümber sõnastatud.

Kolmapäeva hommik algas positiivse noodiga, kõigi silmis oli märgata tegutsemistahet. Nii läksimegi tutvuma kohaliku kultuuriga. Oli vaja oma mõtted eesolevast võistlusest natuke eemale saada ning vabaneda segadusest, mis valitses meie sees. Külastasime konjakimõisa ja jõudsime seigeldes lõpuks välja Atlandi ookeani äärde. Maitsesime kohalikke hõrgutisi, burgereid friikartulitega, loputades need alla kohalike veemeistrite toodanguga. Julgemad käisid ka ujumas.

Neljapäev. Hommikusöögil oli tunda kerget ärevust. Selle maandamiseks on alati hea väike jalutuskäik vabas õhus, mida keegi ei kasutanud. Mõni mees käis see-eest jooksmas.

Suundusime võistlusareenile. Ajagraafik nägi ette registreerimist kuni 12ni, loosimist 12.30. Tegelikult aga toimus loosimine juba 11.15. Väike nihe.

Võistlushall on gigantne. Koosneb kahest hallist, mis omavahel on ühendatud, kummaski 32 väljakut. Kuna võistlused olid võrreldes eelmise aastaga toodud kuu aega varasemaks, siis sel aastal oli ka halli temperatuur igati talutav. Tõe huvides tuleb märkida, et „talutav“ ei tähenda tingimata suviseid temperatuure ega T-särgis mängimist.

Võistlusel osales 26 riigi klubid, kes jaotati viide 4-liikmelisse gruppi ja kahte 3-liikmelisse gruppi. Erinevalt eelmise aasta alagrupisüsteemist võeti kasutusele puulisüsteem. Loosimisel asetati eelmise aasta neli paremat: Prantsusmaa, Monaco, Saksamaa ja Itaalia. See tekitas olukorra, et 3s grupis 7st ei tulnud ühtegi asetatud võistkonda ja mõni grupp võis moodustuda surmagrupiks.
Eestil sel korral ei vedanud, kuigi eelmisel õhtul sai tõmmatud kaarte, kes loosi võtab. Selle au osaliseks sai loomulikult meie treener, kes paraku pani loosiga kergelt öeldes puusse. Sattusime ühte puuli kahe maailma tipptiimiga, Prantsusmaa ja Belgiaga. Lisaks karroo-masinatele tuli gruppi Šotimaa. Enne kui olime hallis esimesed visked teha jõudnud, tundus, et turniir on lõppenud. Võrdluseks, et samas tõi loos grupi, kus omavahel madistasid Horvaatia, Jersey ja Tsehhi ning kelle võitja sai otse 8 hulka.
Õnneks oli kätte jõudnud lõuna ja see tegi tuju paremaks. Arutasime taktikat ja tegime plaani. Esimene paanikahoog läks üle ning valmistusime õhtuseks mänguks Šotimaaga.

Kärdla tiim seljatas Šotimaa klubi kindlalt. Võideti kõik 9 mängu ja lõppseisuks 21:0. Et natukenegi järgmiseks päevaks vormi lihvida, otsustasid kaks meest 18:0 seisult oma mängu jätkata. Said küll tiimikaaslastelt mõnitada, kuid ei lasknud end sellest heidutada. Šotlased tahtsid ka triosid mängida, aga õnneks sekkus siis juba otsustavalt kapten Berkmann.

Peale lõbusat mängu Šotimaa vastu jõudis tiimile õhtusöögil kohale reaalsus, et järgmise päeva hommikul kell 8:30 tuleb peaväljakul kaamerate ees mängida Philippe Suchaud & Co vastu teine puuli kohtumine. Pärast järjekordset paanikahoogu tuli õnneks appi huumor ning enne magamaminekut ei tundunud olukord enam lootusetu. Taktikalisel nõupidamisel lepiti kokku, et lööme nii lähedalt mööda, et häbi ei oleks ja kaamerad terveks jääks. Sellise plaaniga mindi välja puhkama.

Hommik saabus ning reaalsus jõudiski kätte, algasid esimesed mängud Prantsusmaa klubiga Arlanc. Kaalul polnud midagi muud kui grupi esikoht ning koht esikaheksas.

„Vau, vau, vau“ olid telekommentaatori esimesed sōnad, kui Meelis porteega mänguohjad haaras ja prantslase vastu võitlema hakkas. Üks parimaid sooritusi, mida sellisel tasemel nähtud ja video, mida iga Eesti petanker peaks vaatama! Tulemuseks küll napp kaotus 12:13, kuid kindlasti oli see mäng, millest räägitakse veel aastaid.

Sellest Kärdla tiimile ei piisanud ning oli kõigest teaser. Kõrval väljakul võitis Katri põnevusmängus prantslase seisuga 13:12 ja kirjutas end sellega petanki ajalukku kui legend. Tõenäoliselt oli tegemist Euroopa top 5 naismängijaga. Ei saa temast jagu ei prantslased ega belglased.

Hiljem prantslased enam ei vääratanud ja lõppseisuks jäi 2:19. Nii mõneski duplis oli mängu rohkem kui võis oodata. Kui poleks olnud paari rumalat otsust Marguselt ja Meeliselt, siis dupli mängu seis 13:6 oleks võinud olla ka midagi muud. Häbi kindlasti ei teinud ja inventar jäi samuti terveks.
Kui tõsisemalt rääkida, siis pigem näitasime end väga heast küljest. Mängu lõppedes arutasime Žvonko Radniciga asju juba rõõmsamas meeleolus. Prantslased kutsusid meie kapteni Marguse enda juurde ja ütlesid midagi sellist: "Te olete väga ok mängijad, aga teil pole tippmängude kogemust. Kui tippude vastu mängite rohkem, siis potentsiaali on oi-oi kui palju." Julgustavad sõnad.

Pealelõunal algasid esimesed mängud Belgia klubiga. Enne seda mõned motivatsioonikõned ning läksime belglastega võitlema. Jutt värinast ja pabinast oli nüüdseks kadunud.

Singlid. Katri võitis oma mängu kindlalt 13:4 ja võidu tõi koju ka Margus, kes alistas Belgia mängija seisuga 13:9. Lisaks kahele võidule oli veel tasavägiseid mänge, kuid lõpuks sai Belgia singlitest neli võitu kätte.

Dupleid mängides teadsime, et triplisse pääsemiseks on vaja vähemalt üks võit ära tuua. Kahjuks see lootus ei teostunud. Samas Marguse ja Meelise mängutulemus 6:13 viitaks küll selgele allajäämisele, aga seda see kindlasti polnud. Mäng kestis 1h 40 minutit ning õnnestumisprotsent oli kindlasti üle 66%, kuid sellel tasemel see tihti ei aita. Paar õnnestunumat viset konkreetses situatsioonis ning mäng oleks võidetav olnud. Margus kogus palju kohalikke fänne, kelle lemmik ta ilmselgelt oli – mees oskab rahvale mängida.
Samal ajal said Kaarel ja Mihkel kindla võidu kohtunike üle kui pidid läbima alkokontrolli. Sellest katsumusest väljuti suuremate raskusteta.

Mis jäi sellelt tasemelt meelde: igat kuuli tuleb mängida. Niisama ei anta midagi, iga punkti nimel tuleb võidelda.

Kärdlale puulis Prantsusmaa ja Belgia järel 3. koht ja edasi FedCup-ile.
Kuna puuli grupp oli raske, siis suutsime end ka FedCupiks motiveerida.

FedCup

Olime esimeses voorus vabad. Teises ringis läksime vastamisi Ukrainaga, kes eelnevalt oli alistanud Soome klubi.

Hoolimata sellest, et singlis olime krobelised, suutsime duplites oma paremuse maksma panna. Võitsime üldseisuga 17:4 ning meid ootas ees poolfinaal Sloveenia vastus. Tegemist oli meie masti meeskonnaga, seega võitjat oleks raske olnud ennustada.

Singlis saime kolm võitu. Võidu võtsid jälle Margus ja Katri, lisaks ka Kaarel. Seis 3:3.
Dupleid olime sel turniiril juba varem mänginud, niisiis mingeid uusi üllatuspaare välja pakkuma ei hakanud. Kaarel ja Mihkel võtsid väga hea võidu 13:12 ning Margus ja Meelis tulemusega 13:11. Selleks hetkeks oli seis selline, et igal juhul vajasime ühte tripli võitu. Seega aja kokkuhoiu huvides Veiko ja Katri oma mängu tõsiselt lõpuni ei mänginud.
Kuna tripleid meil sel turniiril varem mängida polnud vaja, oli tükk tegemist tiimide koostamisel. Lõpuks otsustasime, et läheme mõlemat mängu võitma, et mitte liigseid pingeid kellelegi seada. Margus, Katri ja Mihkel ning Veiko, Kaarel ja Meelis. Mõlemate triode algus oli paljulubav, mõlemas mängus juhtisime kindlalt. Mängu arenedes muutusid vastased aina kindlamaks. Tehti tiimide siseselt muudatusi ning saadi oma mäng paremini käima. Veiko võistkonna vastu läksid vastased 10:4 seisult kaks korda snadi lööma. Esimese ebaõnnestumise järel saadi teise korraga pihta. Snadi ei läinud välja, aga andis vastasele võimaluse. Meie kahjuks sel hetkel pigem lagunesime. Olukorras, kus võit tundus olevat juba käes, saime küll kaks punkti, aga mäng jätkus juba vastaste taktikepi all ning lõpuks kaotasime 12:13. Ka teises mängus kogusid vastased end mängu edenedes ning lõpuks tuli ka neilt kaotus vastu võtta.
Võib öelda, et pettumus oli suur, aga mis teha. Tuleb mängima õppida.

Mida öelda lõpetuseks – singlite mängimine viskas ikka lõpuks üle. Petank on tiimi mäng ja nühkida enamus ajast üksi ei ole vähemalt meie klubi silmis ahvatlev. Samuti on võimalik paljude Euroopa riikidega võidelda, aga "kingitusi" top 10 tiimid väga ei tee. Kui ise ei võta, siis keegi midagi kandikul ei paku. Mängisime suuresti oma taseme välja. Väheste tugevate vastaste vastu mängimise kogemus andis tunda, sest tuleb olla valmis mängima 90 minutit head petanki.

Natuke veel:

Söömine oli korraldatud halli kõrvale püstitatud telgis ning catering pakkus nii liha kui ka kalaroogasid kohalikus võtmes. Gurmeeks pakutavat nimetada ei saa, aga kõik oli söödav ja sai tutvutud nii mõnegi uue maitse ja roaga. Välja võiks tuua purgiherned, mis olid soojaks tehtud ja mida pakuti lisandina liha juurde. Kokkuvõtvalt võib öelda, et toitlustati korralikult ning road olid sportlastele igati korralikuks kõhutäiteks.

Pühapäeval võtsime jalge alla kodutee. Väike vahepeatus Kesk-Prantsumaa linnakeses Tours’is, mis pakkus ajalugu igal sammul. Kõike ei jõudnud peale väsitavat turniiri isegi endasse ahmida. Väikse õhtusöögiga tõmbasime võistlusele ja kogu hooajale joone alla.

Esmaspäeval liikusime taas Pariisi lennujaama ning kell 23.00 maandusime Tallinnas.

Lõpetuseks Marguse kokkuvõte: läksime tiimina, võitsime ja kaotasime tiimina ja ära tulime veel tugevamana kui eales varem!

Eestit esindas Spordiklubi Kärdla Petanque koosseisus Veiko Proos, Margus Berkmann, Meelis Münt, Kaarel Mikk, Mihkel Filipenko, Katri Aavekukk, Külli Kariste ja The Coach Harry Kanistik.

Autorid: Veiko Proos, Harry Kanistik ja Meelis Münt

Tsensor: Meelis Münt

Keeletoimetaja: puudus

Väike kõhedus oli sees. Varem pole sellises rollis (treenerina) kuskil välismaal käinud, siiani olen olnud võistleja rollis. Võistlejana lähed ja annad ise maksimaalse soorituse. Seekord oli teisiti. Pidin olema maksimaalseks toeks teistele ning väljakul otseselt midagi muuta ei saanud. Poisid olid väga motiveeritud ning nende tuhinaga oli kerge seda reisi ette võtta.

Kui Riia lennujaam toimis nagu kellavärk siis Pariis tõestas vastupidist. Suured ummikud ja seisakud. Pärast mõningast passimist õnnestus sellest „tohuvapohust“ läbi pääseda, haarata kiire amps ning liikuda lennukile lootuses, et kohe-kohe oleme kohal.

Kui kohale jõudsime võttis meid vastu mõnus soe ilm ja hispaanlanna, kes üllatuslikult ei osanud sõnakestki inglise keelt. Google translate’i abiga saime aru, et peame poole tunni pärast saabuvaid tšehhe ootama. Poolest tunnist sai tund, aga saime lõpuks liikuma.

Hotell oli mõnus, süüa saime hästi ning ilm ilus. Õhtul sai isegi ühe trenni teha.

Kell 21:00 algas loosimine. Kuna see oli minu jaoks esimene kord, siis oli seda väga huvitav vaadata ja melus olla. Enamus asju räägiti prantsuse keeles ning ega keegi inglise keelde ei tõlkinud, pidi lihtsalt vooluga kaasa minema. Samas sai kõik loositud, Henri 11. ja Robin 5. tulistamises. 

Tulistamise päev

Hommik on soe aga päikest ei ole. Väike söök ja saabki väljakutele. 

Esimene voor Henril 28. Tubli tulemus, aga pidi liikuma kaheksandana ümbervisetele. Täiesti müstika on see hispaanlaste korraldus. Neli inimest on enne meid nimekirjas ja järsku öeldakse, et Henri kord. Okei. Pole probleemi. Müstika on see, et soojendust ei saanud teha. Sellegi poolest 26 punkti, kusjuures 15 punkti snadi voorust. Kahjuks napilt ühe punktiga kaheksa hulgast väljas. Homme aga tuleb juba uus päev ning põhivõistlus alles hakkab.
Robin seevastu sai ümbervisetest edasi kaheksa parema hulka ning kohtus Saksamaa esindajaga. Imelise seeria teinud sakslane liikus veerandfinaalist edasi ning Eesti pidi leppima juunioride hulgas 5.-8. kohaga.

Mõlemad poisid olid tublid!

Põhivõistluse esimene päev

Esimene mäng meie lõunanaabritega. Algus oli rabe ja lätlased läksid 0:1 ette. Pärast seda said meie poisid enesekindluse ja hakkasid rullima. 8:1 seisult oli meil võimalus lõpetada. Kaspar lõi 9 m peale „karu“ ning võtsime 5 punkti. Mängu tulemus 13:1 ja esimene võit kotis.

Teine mäng seevastu kohtusime põhjapoolsete naabritega, Rootsiga. Mängu algus oli ilus ja kiiresti oli tablool 7:2 meie kasuks. Ei tea, kas oli tellitud, aga siis hakkas vihma sadama. Õnneks mitte kõvasti, kuid vihm mõjus vastastele paremini. Ehmatati kohe neljaga ning lõpuks jäime pingelises mängus 13:8 rootslastele alla.
Nüüd sööma, mõtteid koguma ja ennast koguma, et valmistuda järgmiseks mänguks.

3. mänguks saime vähe kaugemad vastased: Inglismaa. Mäng läks lahti nagu Ameerika mäed. Kord võttis üks 3-4 punkti, kord teine. Pärast mõningast mänguaega ja lagunemist (alguses lagunes löök, siis asetus), tuli paraku võtta vastu kaotus 10:13. Kahju, täitsa võidetav mäng oli.

Neljandas mängus kohtusime Tšehhiga. Väljak oli kõikidest teistest eelnevalt mängitud väljakutest erinev. Eelnevad suhteliselt siledad väljakud olid asendunud suuremate kividega. Mängu algust jälgides oli aru saada, et mõlemal võistkonnal oli raske asetust paika saada. Mõningase segaduse suutis Eesti edukalt ära kasutada, saime enda asetuse kiiremini paika ning vääriline tasu oli käes. 13:1 võit. Homme on viimane eelvooru ring. Kui võidame on suur võimalus olla 8 hulgas. Kui ei võida, siis mitte.

Põhivõistluse teine päev

Algab šveitsisüsteemi viies voor. Vastaseks Belgia. Oli teada, et midagi lihtsat sealt ei tule ning õhk tundus paks. Kuni 7:3 võtsid mõlemad tiimid 1-2 kaupa ja mängu kvaliteet oli hea. Õnnestumised, „karud“ ja asetused. Aga siis tuli meil väike eksimus sisse ning järsku oli vastane 11-3 juhtimas. Mõned voorud läks snadi välja ning oligi seis 13:3 Belgia kasuks. Vahe jäi küll suureks, aga mäng oli äärmiselt tasavägine.

Rahvuste karika esimene mäng - Slovakkia

Tõeline närvide mäng. Enamus aega oli Slovakkia eduseisus ja tunduski, et see läheb käest. Ausalt. Tohutu pinge, ei kujuta ette, mis poisid platsil tundsid. Aga… Pärast õnnestunud vahetust, hakkasid meie poisid rullima ja võtsidki võidu 13:3. Uskusin, et nüüd on neil võidujanu veelgi suurem ja hellitasin lootust, et nad suudavad selle ära kasutada.

Rahvuste karika poolfinaal- Sloveenia

Jällegi, nagu pea igas mängus oleme ette läinud ja läksime ka selles. Oli õnnestumisi ja oli mitte nii häid viskeid. Vastased polnud samuti kehvad, aga lõpuks kallutasime mängu enda kasuks 13:7. Finaalivastane selgus kõrvalt väljakult, kus Hispaania (jah, üllatuslikud olid nad meiega sama pulga peal) võitis Inglismaad 3 vooruga. Arutlesin endamisi, et ilmselt kõige tugevam vastane, aga eks tulevik  näitab. Enne mängu alla ei anna ning läheme „sajaga“ peale.

Rahvuste karika finaal: Hispaania

Hommik on samasugune nagu ikka. Hispaania asjaajamine ei kõlba kuhugi. Kell 9.15 pidi buss minema, aga nagu ikka enne 9.30 me minema ei saanud. Natuke sai tunda erikohtlemist. Heas mõttes. Mitu tiimi lükati kõrvale, et me bussi peale mahuks ning igahommikune teekond võistluspaika algas.

Mängust. Iga voor oli tasavägine. Ei saa öelda, et nad oleks meist peajagu üle olnud, aga pärast mõningast madistamist oli seis 10:0 hispaanlastele. Õnneks ärkasid meie poisid samuti ning varsti oli juba seis 10:7. Raske on alustada 10:0 seisult, kuid samas me midagi kergelt ära ei andnud. Saime „napi“ kaotuse 7:13. Mängupildiga olin kokkuvõttes pigem rahul ning tasuks kuulus meile Rahvuste karika hõbemedal.

Õhtused finaalid olid põnevad ja ei jätnud kedagi tuimaks. Võitjad võtsid oma ning tase oli kõrge.

Tagasisõit möödus viperusteta ning jõudsime ilusti Eesti.

Kokkuvõtteks jäin meie poiste esinemisega rahule. 4 võitu, 4 kaotust. Mõni kaotus jäi küll kripeldama, aga eks see annabki rohkem indu juurde, et olla järgnevatel kordadel parem. Samuti sai kuhjaga kogemust, kuidas olla väljaku ääres ja anda seal endast parim. Meeskond oli hea ning usun, et natuke kõpitsemist ning need poisid võivad järgneval korral platseeruda esikolmikusse.

Aitäh meeskonnale, kes näitas, et Eesti on samuti petangimaa. Aitäh kõigile, kes kaasa elasid nii kohapeal, kui ka internetivahendusel. Aitäh EPKLile ja Viru SKle toetuse eest.
Ja viimane aitäh meie suurepärasele reisikorraldajale :)

Tõnis Neiland
U23 noorte treener

Tegime reisiplaani nii, et poistel oleks aega kohanemiseks ja väljakutega tutvumiseks. Sellepärast alustasimegi juba teisipäeva hommikul jalgsi matka hotellist võistluspaika Can Pastillasse. Matk pidi just parasjagu pikk olema ja poistesse võistlusjanu süstima. Üks reegel oli, viriseda ei ole kena.
6,2 km tundus algul normaalne teepikkus, kuid praktikas oli see päris hullumeelne ettevõtmine. Otsema teekonna valikul olime sunnitud kõndima nii tühermaal kui kiirtee äärel, seda kõike kuuma päikese paistel. Saime parasjagu päikest ja varbaville. Päris aus olles, siis hea mõte see ei olnud.
Lõpuks olid aga õiged väljakud leitud. Suurt toredust me eest ei leidnud, ümbrus oli pisut räämas ning hispaanialik. Siiski sai esimene treening kenasti tehtud. Ühiselt arvasime, et väljakud on üsna head, st mängitavad. Tagasi teekonna võtsime ette siiski bussiga.

Teine trennipäev algas rannas, kus leidsime sobiva koha harjutamiseks. Eks me selle tegevusega parasjagu pilku püüdsime, sest ümberringi viibisid vaid puhkajad. Vähemalt olid poisid tegusad ning optimistlikud. Pärast trenni saime veidi lõõgastuda, oli ujumist, päikese võtmist ning hea ja parema nosimist. Valmisolek võistlusteks oli olemas. Treeneri sõnad: „Poistel näikse olevat hea vorm“.

Neljapäeva hommik kujunes ärevaks: vaja oli tellida takso, kõik vajalik kaasa võtta, poisse julgustada jne. Leppisime kokku, et Robinile läheme kõik kaasa elama. Võistluskorraldus jättis päris palju soovida. Info tundus olevat „salastatud“. Mingeid stende ei olnud, mikrofonis kõlas enamasti hispaania või prantsuse keel. Keeruline oli toime tulla. Ja mis siin salata, Hispaanias olles tuleb kasuks hea kehakeele oskus. Peale selle kogesime võistluspaigas väga palju veidrat. Näiteks müüdi ja tarbiti võistluskohas alkoholi, suitsetati ning sellekohastest märkustest suurt ei hoolitud. Aga see selleks. Kõik vajas algul paika loksumist, muuhulgas videoülekannete näitamine.

Ilma suurema avatseremooniata said lõpuks Robin ja Henri võistlustulle astuda. Robin viskas esimeses voorus 21 ja Henri 28 punkti. Teises voorus sai Robin 33 ning Henri 26 punkti. Mõlemal kokku 54 punkti.
Robin sai eelvoorude kokkuvõttes 6nda koha ja pääses 1/4 finaali, kus paraku pidi tunnistama sakslase Justin Neu paremust. Märkimata ei saa jätta, et just Justin krooniti Euroopa meistriks tulistamises. Samas sai Robin kindlasti oma esimesel tiitlivõistlusel vägeva tulemuse ja super hea kogemuse. Muidugi jäi õhku küsimus - kui Robinil oleks ülinappidel snadilöökidel rohkem õnne olnud ja 1/4 finaalis nõrgem vastane olnud, siis …

Henri jäi paraku ühe punktiga kaheksa hulgast välja ning pidi leppima 9nda kohaga. See oli tõeliselt nibin-nabin kaotus.
Reede hommikul olid nii juuniorid kui ka U23 noored (Henri, Robin, Kaspar, Harry ning treener Tõnis) igati triksis-traksis. Nagu juba tavaks, pidi võistlus algama kell 10, kuid bussid hilinesid ning kõikidel võistkondadel jäi soojendusaega napiks. Endiselt polnud ühtegi stendi ning võistluspäeva info oli puudulik.
Juunioride esimese mängu vastaseks tuli Saksamaa. Õhk oli täis pinget ja põnevust. Lõpuks võit 13:12. U23 mängis esimese mängu Lätiga ja sai kindla 13:1 võidu. Pärast tunnist venitamist mängisid juuniorid Monacoga. Mäng kujunes tasavägiseks, kuid seisul 11:8  anti vastasele korraga ära 5 punkti ning leppida tuli kaotusega 11:13. U23 mängis Rootsiga ning kaotas 8:13. Kolmandaks vastaseks juunioridele tuli Poola, kust näpati võit 13:9. U23 kaotas väga tasavägises mängus Inglismaale 10:13. Neljandas voorus sattus mõlema Eesti võistkonna vastaseks Tšehhi. Juuniorid kaotasid 13:2 ja U23 poisid tõid võidu koju 13:2. Seega lõppes päev teadmisega, et mõlemale võistkonnale jääb homne viies mäng otsustava tähtsusega.

Laupäeva hommikul said juuniorid vastaseks Ungari. Meie kõigi suureks rõõmuks vedasid poisid 0:6 kaotusseisust välja ning vormistasid võidu 13:7. Edasipääs kaheksa parema hulka oli sellega tagatud. Meile kõigile oli see suur rõõm ning jäime põnevusega õhtust Hispaaniaga mängu ootama. Paraku osutus Hispaania meie poistele liiga kõvaks pähkliks. Mäng oli konarlik, ebakindel ning ebaõnne täis. Ilmselt avaldas mõju ka see, et vastane oli just seesama vägev HISPAANIA. Hispaania näitas omakorda head mängu ning võit neile 13:0. Meie poistele igati hinnatav 5-8 koht. Noored olid tublid, võime nende üle suurt uhkust tunda. Oleme ju üks väike riik suurte hulgas…

U23 sai viiendaks vastaseks Belgia. Vastu tuli võtta kaotus 3:13 ning sellega kaheksa parema hulka ei pääsetud. Noored said jätkata mänge Rahvuste Karikas. Esimeseks vastaseks Sloveenia, kelle üle saavutati võit 13:7. Seega oli U23 pääsenud Rahvuste Karika finaali, kus kohtuti Hispaaniaga. Mängu algus oli meie poistel väga ebastabiilne, korraks suudeti küll ennast kokku võtta, kuid ikkagi tuli vastu võtta kaotus 7:13. U23 noorte saavutuseks hõbemedal Rahvuste Karikal.
Mis seal salata, ootasime U23 tiimilt pisut rohkem. Õhku jääb küsimus, kas „külma närviga“ Kaspari mängu toomine oleks toonud mängu muutust? Võib-olla. Kindla peale suurvõistlustel osalemise rikkalikud kogemused said kõik, suure kuhjaga. Puutumata ei jäänud ka fännid J.

Pärast mänge jäi meie puhkus veel kestma. Oli päikest, ujumist ja otse loomulikult petanki. Super äge seltskond. On, mida mäletada.

Kirja sai kõik väga lühidalt. Mänge saab veel järgi vaadata ning igaüks omad järeldused teha. Läbi elatud emotsioone, õnnestumisi ja luhtumisi on raske kirjeldada. Need on kogemused, mida igaüks meist erinevalt kaasa võtab. Suur tänu reisiseltskonnale ja treeneritele ja muidugi poistele „SUPER vaprad olite!“

Uute kohtumisteni!

Veroonika ja Anneli