Üldreitingus on 134 mängijat neist seitse on osalenud kõigil kümnel senipeetud etapil, kusjuures eriti aktiivsed on olnud naised, sest kõik etapid on kirjas viiel naisel ja kahel mehel. Üks etapp on vahele jäänud neljal mängijal, kolmel mängijal on kirjas kaheksa, kahel seitse, neljal kuus ning pooltel etappidel on osalenud seitse mängijat.

Kokkuvõttes läheb reitingus teatavasti arvesse üheksa parema etapi tulemused ja sisehooaja koht. Tabeli tipus on kolm mängijat, kel need normid täidetud: 1. RogerViks 586, 2. Martin Mänd 570, 3. Kalju Olmre 524 punkti. Nende ohtlikum konkurent on neljandal kohal olev sisereitingu võitja Veiko Proos, kel kirjas 522 punkti, kuid seda seitsme etapiga, millest ta kuus on võitnud. Kokkuvõttes esikoha kindlustamiseks võib, aga ei pruugi talle piisata ka viimase, üksikmängu Eesti meistrivõistluste võitmisest.

Esineliku selja taga on viisaka vahega kaheksaline grupp, kellest enim punkte (478) on Ivar Viljastel, kellest kuue punkti kaugusele jääb Merike Aava, tosina parema seas on veel:7. Külli Kariste 451, 8. Aimar Poom 447, 9. Meelis Münt 431, 10. Kadri Arunurm 424, 11. Aarne Välja 420, 12. Alari Keedus 414. Ülejäänud mängijatel on punkte alla neljasaja.

Naiste reitingus ongi esiviisikus naised, kes pole suvel vahele jätnud ühtegi etappi ning kõigil on võimalus ka kokkuvõttes esikoht endale saada. Huvitav tõotab tulla ka võitlus kohtadele 6.-9. Esikümme on selline:1. Külli Kariste 491, 2. Kadri Arunurm 463, 3. Katri Aavekukk 457, 4. Merike Aava 456, 5. Sirje Viljaste 456, 6. Svetlana Sobolko 360, 7. Anna Romanenko 342, 8. Marju Velga 316, 9. Riina Hein 279, 10. Rutt Voldek 140. Naisi on reitingutabelis 34.

Triodest edukaim Maestro/Optima koostöö

Nädalavahetusega sai selgeks ka Eesti triode selle hooaja reitingujärjestus. Esikoha sai võistkond, kes kasutas hooajal kõike lubatud viit mängijat: Kadri Arunurm/Kalju Olmre/Merike Aava/Tõnis Neiland/Arvi Palla. Neist Olmre osales kõigil kolmel arvesse läinud etapil, Palla ja Aava olid võistkonnas kahel etapil. Nimetatud võistkond kogus kokku 176 punkti, teisel kohal oli 170 punktiga trio Roger Viks/Martin Mänd/Harry Kanistik. Kaks võistkonda kogusid võrdselt 155 punkti, kuid parem koht Eesti meistrivõistlustel annab hooaja lõpetamisel kolmanda koha meened võistkonnale, kelle koosseisus olid Katri Aavekukk, Külli Kariste, Merike Aava ja Marju Velga.

Paaride reiting saab lahenduse eelviimasel reitinguetapil 3. septembril. Kõigil seni kavas olnud paarismänguvõistlusel on ühtse dupona mänginud kolm võistkonda, seitsmel paaril on all kaks ühist etappi. Liiderduo on Merju Velga/Külli Kariste 142 punktiga, järgnevad duod, kel kirjas kaks etappi: 2. Martin Mänd/Roger Viks 125, 3. Aimar Poom/Alari Keedus 118, 4. Tõnis Neiland/Tanel Vähk 106 punkti. Kokku on punkte saanud koguni 47 erinevat paari.

Paaride esiliigas tõotab viimane etapp huvitavaid heitlusi, sest avaetapi esimene ja kolmas võistkond teisel etapil ei osalenud. Kaks nõutavat etappi on seni kirjas kahel duol: 1. Varje Reede/Toomas Reede 110, 2. Anna Romanenko/Rene Kundla 93 punkti. Esiliigas on osalenud 15 eri paari.


Kas teistmoodi on alati kehvem?

Arvutasin läbi huvi pärast ka ühe reitingus 35. kohaloleva mängija pühapäevasel võistlusel ette võetud esinemisel välja öeldu, et kes osaleks kõikidel etappidel ja oleks alati viimasel kohal, saaks reitingus väga kõrge koha. Sel juhul oleks “alati viimasel” koos praeguseks 278 punkti, mis annaks 24. positsiooni ja mitte seepärast, et punkte on “alati viimasel” palju, vaid et teised on osalenud vähestel etappidel. Suure tõenäosusega “alati viimane” hooaja kokkuvõttes 30. parema hulka ei mahuks. Lisaks on “alati viimane” raske olla, sest osad mängijad loobuvad pärast alagrupi ebaedu edasi mängimast, hoolimata isegi sellest, et paarilisel mängukogemus mööda külge maha ei jookseks.

Kõnes esile toodud väide, et 12st etapist läheb arvesse 10 (ehk kõne pidaja arvates liiga palju etappe läheb arvesse) võeti vastu eesmärgiga, et stimuleerida võistlejaid osalemaks võimalikult paljudel etappidel. Sama juhendi punkti vilju sai eelmises lõigus mainitud oraator maitsta omakorraldatud etapil, kus tuli kohale hulgaliselt võistlejaid. Samas oma klubi aktiivse väljatoomisega teistele etappidele pole kahjuks sõnavõtja silma paistnud. Kui evida analüüsivõimet, siis tegelikult eelmisel suvel läks arvesse 11st võistlusest 8 ehk arvesse minevate võistluste vahe võrreldes eelmise hooajaga on nüüd vaid üks etapp.

Võrreldes eelmise aastaga uuendati teatavasti ka punktitabelit ja uues tabelis on seni jätkunud punkte kõikidele osalejatele. Vana tabeli põhjal ei oleks reitingu seisukohalt olnud näiteks pühapäeval vahet, kas oled 17. või 25., sest hoolimata suurest kohtade vahest, oleks saanud kõik võistlejad vaid ühe punkti.

Praegune tabel hindab rohkem Eesti meistrivõistlusi ja neist omakorda on esile toodud võistlused, milles jagatakse rahvusvaheliseid tiitleid (trio ja tulistamine) ja mis on olnud populaarseimad (paarismäng), vähem punkte saab vähempopulaarsete ja raskemate võistkonna komplekteerimisvõimalustega mänguviiside (üksikmäng, segatrio, segapaarismäng) Eesti meistrivõistluste eest. Kolmas kategooria on GPetapid, võistlused, mis on ellu kutsutud petangi propageerimise eesmärgil, kus ka algajatel on võimalik jõudu katsuda nii omasuguste kui ka Eesti koondislastega.

Kindlasti pole ka praegune tabel täiuslik ja kindlasti on arutuse teema, mitu etappi peaks arvesse minema ja kuidas punktid jagunevad nii kohtade kui ka võistluste kategooriate järgi. Samas näiteks motokrossi Eesti karikavõistlustel lähevad arvesse kõik etapid, hoolimata sellest, et seal on lisaks ka katkestamise koefitsent suur ning reitingus ei hinnata niivõrd mõnda head kohta, kui stabiilsust.

Rene Kundla